Keskkonnaminister: erinevalt Gallagherist ja paljudest tselluloositehase eriplaneeringu vastu protestinud inimestest eelistan ma oletustele teadmisi

Keskkonnaminister Siim Kiisler. Foto: Jaanus Lensment / Postimees

Eriplaneeringu raames tehtud uuringutest oleks olnud meile palju kasu, sõltumata sellest, kas otsus tselluloositehase rajamise kohta oleks olnud positiivne või negatiivne, kirjutab keskkonnaminister Siim Kiisler (Isamaa).

Jurist Michael Gallagher kirjutas 31. juuli Postimehes, et tselluloositehase rajamine Emajõe äärde oleks tõenäoliselt olnud vastuolus Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiiviga ja keskkonnaministeerium oleks seetõttu pidanud tegema valitsusele ettepaneku jätta eriplaneering üldse algatamata, sest «selle projektiga ei saa edasi minna – välja arvatud juhul, kui on võimalik näidata, et projekt täidab veepoliitika raamdirektiivi. Ja et projekti planeerimiseks või arutamiseks pole mõtet ressurssi ega aega kulutada, kuni see õiguslik küsimus pole lahendatud».

Selline seisukoht näitab ilmekalt, et väljaspool Eestit juristihariduse omandanud Michael Gallagher võib küll olla kursis Euroopa Liidu direktiividega, kuid kahjuks pole ta aru saanud Eesti seadustest, eriti planeerimisseadusega ette nähtud eriplaneeringu olemusest. Seepärast kasutan siinkohal võimalust asja veel kord selgitada.

Uuringuid teevad teadlased

Valitsuse otsus algatada eriplaneering ei tähendanud otsust rajada tehas, vaid üksnes otsust uurida, kas sellist tehast oleks üldse võimalik investori soovitud piirkonda (Viljandi- või Tartumaale) rajada. Vastavalt planeerimisseadusele tuleb need uuringud teha kahes etapis. Kõigepealt peavad uuringute läbiviijad leidma tehasele sobiva asukoha (võib ka juhtuda, et sobivat asukohta ei leitagi), misjärel uuritakse tehase mõju ümbruskonnale ja viiakse läbi ka keskkonnamõju strateegiline hindamine. Ning alles siis, pärast asukoha eelvaliku otsuse kehtestamist, koostatakse riigi eriplaneeringu detailne lahendus, millega määratakse kavandatava tehase ehitusõigus ja seatakse ehitisele vajaduse korral ka asjakohased piirangud keskkonna ja muude väärtuste kaitseks.

Rõhutan asukoha eelvaliku kui eriplaneeringu esimese etapi tähtsust sellepärast, et tehase täpset asukohta teadmata ei saa täpselt hinnata ka selle mõju keskkonnale. Hästi lihtsustatult öeldes on ikka päris suur vahe, kas tehas asub Tabivere metsade vahel või Tartus Raekoja platsil. Tehase investorid pakkusid eriplaneeringu korraldajatele uurimiseks välja üle 50 võimaliku, neile sobiva asukoha, ja täiesti vastutustundetu on eeldada, et keskkonnaametnikud peaksid kõigi nende enam kui poolesaja asukoha sobivust ilma ühegi uuringuta hindama juba enne eriplaneeringu algatamist.

Tselluloositehase eriplaneeringu käigus oleks ilmselt tulnud teha paarkümmend põhjalikku uuringut. Vastavalt planeerimisseadusele oleks neid uuringuid teinud rahandusministeeriumi kui eriplaneeringu korraldaja poolt riigihankega valitud teadlased ja eksperdid, mitte ametnikud ja ministrid. Ka keskkonnamõjusid, sealhulgas tehase võimalikku mõju Emajõele ja selle mõju kooskõla või vastuolu Euroopa Liidu direktiividega, oleks eriplaneeringu käigus hinnanud sõltumatud ja erapooletud eksperdid, mitte ametnikud või poliitikud.

Keskkonnaministeeriumil ja keskkonnaministril oleks nende uuringute juures olnud ainult kontrollija ja järelevalvaja, mitte mõjude hindaja roll. Robustsemalt öeldes: minister, nagu iga teinegi inimene, võib arvata mida tahes, aga tehase rajamise seisukohast on tähtis ainult see, mida ütlevad teadlaste eriplaneeringu raames tehtud uuringute tulemused.

Tõde jääb teadmata

Täiesti võimalik, et tselluloositehase rajamine Viljandi- või Tartumaale oleks olnud vastuolus paljude normide, nõuete, seaduste ja eeskirjadega. Täiesti võimalik, et tehase rajamine Emajõe äärde oleks olnud vastuolus ka Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiiviga. Tõde neis küsimustes tulnuks välja selgitada. Gallagher läheneb neile asjadele aga valest otsast: see, kas tehase rajamine olnuks direktiiviga vastuolus, pidanuks selguma uuringutest, mitte oletustest.

Praegu need oletused paraku oletusteks jäävadki. Ja need oletused ei maksa põrmugi rohkem kui mõne teise juristi ja teadlase või ka keskkonnaministri risti vastupidised oletused.

Kahjuks ei saa me iial teada, kas need ja paljud teised oletused vastavad ka tõele või mitte, sest Tartu volikogu ja paljud Tartu elanikud ei tahtnud ühtki uuringut. Ja kui kohalikud elanikud ei taha, siis pole mõtet ka eriplaneeringut jätkata ja uuringuid teha, sest miljardilist investeeringut ei hakka keegi tegema vastu kohaliku omavalitsuse tahet. Raha läheb ikka sinna, kuhu teda oodatakse.

Nii ei saa me kahjuks teada ka seda, kas veepoliitika raamdirektiivi oletatavat rikkumist oleks saanud tehase rajamise käigus vältida. Tänapäeval on ju reoveest põhimõtteliselt võimalik toota kas või joogivett, küsimus on ainult hinnas.

Seadus lubab veekasutusele seada väga karme piiranguid ja nõuda väga võimsate puhastusseadmete rajamist. Täiesti võimalik, et tselluloositehase rajajad oleksid olnud valmis kõiki nõudeid täitma. Aga võib-olla läinuks hoopis vastupidi: nad oleksid loobunud tehase rajamisest, sest väga kallite puhastusseadmete korral ei oleks tehas end ära tasunud. Aga needki on ainult oletused ja vastuseta küsimused, sest ühtki uuringut ei jõutud isegi mitte alustada, kui tehase vastastele kõik juba selge oli.

Uuringutest olnuks kasu

Valitsus algatas eriplaneeringu just selleks, et teadlased ja eksperdid selles loos loetletud ning paljudele teistelegi küsimustele planeerimisseaduse raames selge vastuse annaksid. Selliseid otsuseid ei tohi teha Gallagheri kombel ainult oletuste pinnalt, ilma uuringuteta.

Erinevalt Gallagherist ja paljudest eriplaneeringu vastu protestinud inimestest eelistan ma oletustele teadmisi ja leian seepärast, et eriplaneeringu raames tehtud uuringutest oleks olnud meile palju kasu, sõltumata sellest, kas otsus tehase rajamise kohta oleks olnud positiivne või negatiivne.

Praegu on kindel ainult see, et kui tehase rajamine oleks rikkunud kas või ühtki seadust, normi või direktiivi, poleks valitsus tehase rajamiseks luba andnud ja oleks eriplaneeringu lõpetanud – nii nagu seda tehakse nüüdki, aga kahjuks tehase ehitamise võimalikkust uurimata.