Dennis Murphy: keskkond muutub, inimesed ja nende mured on endised

Sigrid Kõiv
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Dennis Murphy
Dennis Murphy Foto: Mihkel Maripuu

Propagandaprofessor Dennis Murphy ütleb intervjuus Sigrid Kõivule, et internet ei tee lapsi rumalamaks ja majanduskriis ei tähenda maailma lõppu. Ajalugu näitab, et inimesed leiavad alati viisi uut ja vana ühitada ning iga kriis sünnitab midagi kasulikku.

Kui inimestel on käes nii palju infot nagu tänapäeval, siis kas me muutume seeläbi targemaks või mitte?

Ma ei usu, et me muutume targemaks. Aga rumalamaks ka mitte. Me lihtsalt elame teistsugustes tingimustes. Teiste sõnadega, minevikus olid inimestel omad viisid eluga hakkama saamiseks, meil on teistsugune reaalsus ja teistsugused väljakutsed.

See on ilmselt kindla peale minek, kui ma ütlen, et tarkade inimeste protsent on ühiskonnas kogu aeg ühesugune, muutub ainult keskkond.

Kui me hakkame andma hinnangut, et oleme nüüd kuidagi paremad või halvemad, siis me keskendume hinnangu andmisele ning jätame reaalsuses toimuvad protsessid tähelepanuta.
Ent kui me tahame protsesse mõista, siis me ei saa läheneda moraliseerides, et see on kindlasti hea või halb. Me võime olla praegu suures kriisis, kuid hinnanguliselt lähenedes ei märka me reeglina võimalusi, mida see olukord meile pakub. Hinnang toob tihti kaasa eelarvamused ja need tumestavad vaatevälja.

Eestis me hetkel debateerime selle üle, kumma tundmine on olulisem, kas «Väikese Illimari» või «Tähesõdade». Mure on ju selles, et uus põlvkond enam ei tea seda, mida teadis eelmine põlvkond. Me muretseme, et ei tunne enam oma lapsi ega keskkonda, milles nad aega veedavad, ja ei oska neid enam ka kasvatada.

Ma ei usu, et see on tõsi. Teemad jäävad ju samaks, probleemid jäävad ju samaks, ja viisid, kuidas me neile läheneme, jäävad samuti samaks.

Toon näite oma tudengipõlvest, kuuekümnendate teisest poolest. Meil oli kursusel ülesanne leida periood, mis oli vähemalt sada aastat enne meie oma eluaega, see tähendab, et isegi vanaema-vanaisa käest ei saanud midagi küsida. Või teine variant oli otsida kultuur, mis oli täiesti erinev tudengi enda taustast. Seejärel tuli leida midagi, mis oli tolles ajastus või kultuuris populaarne.

Ning siis tuli leida, mida toonased kriitikud sellest arvasid. See oli ülesande sisu. Minu teema oli näiteks Victoria-aegne kirjandus Inglismaal.

Tulemused hämmastasid meid kõiki – polnud oluline, mille keegi valinud oli, kes India, kes 17. sajandi Itaalia jne – kriitikud leidsid kogu aeg ühte ja sama: see, mis on populaarne, rikub meie lapsi ja noori, viib ühiskonna moraalsele allakäigule jne.

Me istusime täielikult hämmingus ja hakkasime arutama, mida meie vanemad meile räägivad. Näiteks et pinball on liiga agressiivne mäng. Aga see aeg läheb mööda.

Mu sõprade hulgas on üks paljulapseline abielupaar. Neist noorim oli toona kümneaastane ning vanemad tõsises mures, sest laps tuli koolist koju, istus oma toas ja vaatas televiisorit. Tundide kaupa ja iga päev. See kestis umbes kolm aastat. Ja siis ta tüdines ära. Ma tunnen seda inimest praegugi – ta ei vaata eriti televiisorit. Ta töötab raamatukogus.

Meil on komme näha asju üsna piiratult, selle asemel et püüda tagamaid mõista.

Jah, inimesed kardavad, et traditsioonid ja kultuur nihkuvad tagaplaanile või kaotavad oma tähtsuse hoopis. Kanada näitel võin ma öelda, et need hirmud on tihti liialdatud. Jällegi üks kõnekas näide: oli aeg, mil ­uute tehnoloogiate sissetung muutis Kanada indiaanlaste eluviisi – nad ei küttinud enam nii nagu vanasti ega tegelenud korilusega. Nad vaatasid selle asemel televiisorit. Aga nüüd, põlvkond hiljem, taasavastavad inimesed oma minevikutraditsioone.

Indiaanlased olid generatsioonide kaupa ühiskonnast väljaspool, aga nüüd nad lausa juhivad mõningaid poliitilisi liikumisi. Inimesed leiavad viisi, ilmselt seda isegi teadlikult otsimata, kuidas uut ja vana omavahel ühitada. Me ei otsusta, et teeme nii. Areng ja muutused lihtsalt toimuvad. Hetkel, mil need toimuvad, ei pruugi me sellest aru saada, aga hiljem ajas tagasi vaadates näeme, kuidas ja millal see toimus.

Oma päritolu kultuuri ja traditsioonide tundmine on tegelikult äärmiselt oluline. Ma ütlen alati oma üliõpilastele, et nad peavad ostma, jah, nimelt ostma endale, mitte laenama raamatukogust, oma etümoloogia sõnaraamatu ja harjutama enesele kombeks vaadata, mida tähendavad need sõnad, mida nad kogu aeg kasutavad. Nii saab inimene teada sõnade algse tähenduse, selle, mis igapäevases kasutuses on juba ununenud. Ning selliselt sõnade tähendust otsides mõistetakse ka oma kultuuri rikkust.

Traditsioonilist propagandat peaksid idaeurooplased ju tänu aastakümnete jooksul saadud kogemusele päris edukalt läbi nägema. Kuidas interneti tulek on propaganda tegemise viise muutnud?

Nn traditsioonilist propagandat juhtis süsteem, kelle kasuks see pidi toimima. Mida ja miks, otsustas väike hulk inimesi. See süsteem toimib tänapäevani. Ent selle kõrval, tundub mulle, on tekkimas uued propagandameetodid. Seda propagandat ei tee enam süsteem, kuigi ka tema võib sellega seotud olla, vaid seda teeb iga üksikindiviid või paljud väikesed grupid vastavalt oma tõekspidamistele, mis omakorda võivad samuti olla propagandast mõjutatud, olgu siis süsteemi või mõne teise väikse grupi omast.

50 aastat tagasi inimesed Ida-­Euroopas ei valinud süsteemi, vaid püüdsid selles süsteemis ellu jääda. Internetis on palju lihtsam – inimene valib ise oma eksiarvamuse. Propaganda eesmärk on panna vastuvõtja ütlema «jah»: jah, ma nõustun sellega, jah, mina olen see, jah, ma olen nõus selle nimel surema.

Ütle «ei» narkootikumidele – kes on selle kampaania sihtrühm? Ma olen seda tihti oma tudengitelt küsinud. Nemad ütlevad enamasti, et need on noored, kes tarbivad kergeid narkootikume, näiteks suitsetavad vahel kanepit. Aga see pole ju tõsi.

Selle propaganda sihtrühmaks on inimesed, kes ei tarvita narkootikume. Propaganda on see kindlasti, sest see ei eelda käitumise muutumist, vaid kinnitab seda, mida inimene juba niigi teab ja millise veendumuse järgi ta nagunii käitub. See kinnitab, et inimesel on õigus. See sõnum kinnitab inimese identiteeti.

Internetis on seda läbi viia veel lihtsam. Inimesel on lihtne valida seda, mis tema enda identiteeti ja arvamusi kinnitab, ja seeläbi taastoota stereotüüpe ja hirme. See on ühtlasi ka uue meedia puudus.

Samas, olukordades, nagu näiteks araabia kevad, ei saanud inimesed esimest infot näiteks CNNist, vaid kontaktide kaudu, mis neil olid internetis, ja nad mobiliseerusid. Erinevaid aspekte kõrvutades me mõistame, et inimene pole internetis enam passiivne vastuvõtja, vaid «jah» öeldes on ta aktiivselt protsessidesse kaasatud.  

Tihti mõeldakse kõigepealt, et uus tehnoloogia dehumaniseerib inimese, lõikab läbi isiklikud kontaktid, ning mingis mõttes on see tõsi. Kuid mitte täiesti. 40 aastat olen ma olnud õppejõud.

Mul on olnud umbes kolm tundi loenguid nädalas, vastuvõtutunnid, juhuslikud kohtumised tudengitega kohviautomaadi juures. Keskmiselt olen olnud ühe tudengiga nädalas kontaktis umbes kuus tundi. Nüüd, andes online-kursust, on mul igapäevane kontakt 200 tudengiga. Seda ma ei oodanud, et uus tehnoloogia pakub nii palju võimalusi üliõpilastega suhtlemiseks. Ning ausalt – ma õpetan paremini kui iial varem.

Kui raske on praegu ära tunda spinni?

Võite pidada mind naiivseks, kuid minu kogemused ütlevad, et enamik inimesi näeb spinni läbi, ja näevad seda läbi paremini ja kiiremini kui varasematel aegadel. Aga mul on selle kohta ka teooria.

Vaadake, internetist me juba rääkisime, aga lisaks sellele on maailmas rohkem kui eales varem erinevad muid meediakanaleid, kaasa arvatud väga spetsiifilised telekanalid. Ning seepärast kogeb meediatarbija selles infovoos üsna varakult, kindlasti juba enne 40. eluaastat midagi, mida ta tegelikus elus hästi tunneb, näiteks elu HIV-positiivsena, adopteeritud lapse kasvatamine jne. Ning inimene vaatab seda ja ütleb enesele, jah, see on kena küll, aga see on liiga lihtsustatud, tegelikkus, mida mina tunnen, on palju komplitseeritum.

Ja pärast seda hakkab inimene kahtlema kõiges muus, mida ta meedias näeb, loeb või kuuleb. See on toimumas just praegu, kanalite paljususe ajastul, aga vahel tundub mulle, et inimesed, kes meediakanalites töötavad, ei ole seda veel päriselt mõistnud. Lihtsustamine ei ole enam parim viis asjade ütlemiseks.

Kas nn isetäituvad prognoosid tuleks ka spinnide hulka lugeda?

Sellised teated, et kriis tuleb, kriis tuleb, kriis tuleb, ja turgude reaktsioon sellele – see on samuti spinn. Inimesed muutuvad murelikuks ja ettevaatlikuks ning hakkavad sellest lähtuvalt ka käituma. Mulle on kunagi öeldud, et kõige vähem objektiivne osa meediast on uudised. Sest diktor annab alateadlikult kas või hääletooni või ilmega ikkagi mingi hinnangu, mida kuulaja, samuti alateadlikult, tähele paneb.

Ent majanduskriis pole spinn – see on ju ka tõsi. Eri põhjustel, enamik neist isekad, otsustasid pangad anda laenu neile, kes ei suutnud seda teenindada. Sellega pandi toime tõsiseid kuritegusid. Kanadas on pangandus palju rohkem kontrollitud ning seepärast polnud meil ka sellises ulatuses kriisi.

Ent meeles tuleb pidada sedagi, et praegune kriis on osa ajaloost, osa inimkonna arengust. Jällegi läheksin näidet tuues ajas tagasi. Kui ma olin laps, siis käis külm sõda. Me elasime pidevas valmisolekus, et kohe-kohe USA ja Nõukogude Liit ründavad teine­­teist, puhkeb sõda.

Ehitati varjendeid ja häiresüsteeme, me õppisime, mida sel juhul teha, kuhu joosta jne. Ja ühel päeval kõndisin ma koolist koju, kui häire äkki tööle hakkas. Ma arvasin, et nüüd siis algaski sõda, ja jooksin kodu poole. Tegelikult oli tegemist tehnilise rikkega.

Nüüd me teame, mis juhtus. Peapõhjus selles, et midagi ei juhtunud, oli tuumarelvastuse areng, ehitati relv, mis ründab ka ründajat. Niisiis jäi suur kriis tulemata mitte ainult sellepärast, et inimesed olid selleks valmis ja püüdsid seda ka ära hoida, vaid ka sellepärast, et tuumarelvastus muutis keskkonda, milles tegutseti.

Teine selline näide on inimese minek Kuule. Mitte Kuule minek iseenesest, vaid see, et inimesed nägid Maad kaugelt. Teate ju seda pilti – pisike helesinine planeet tumedas taevas. Me mõistsime, et Maa on õrn. Mõistsime, et me ei saa jätkata planeedi mõõdutundetut reostamist, ja sellest tulenes keskkonnaliikumiste aktiviseerumine.

Kõik need on olnud suured kriisid, mis juhtusid või mida kardeti juhtuvat, ning ajalukku vaadates me näeme, et see muutis midagi. Sama on ka praeguse kriisiga. Mida täpselt, me veel ei tea, aga midagi see muudab. See on läbi ajaloo nii olnud: veeuputus piiblis tappis peaaegu kõik inimesed, aga me oleme ikka siin. Inimene ei olegi vastus, iga inimene on vaid osa vastusest.

3 mõtet

•    Me võime olla praegu suures kriisis, kuid hinnanguliselt lähenedes ei märka me reeglina võimalusi, mida see olukord meile pakub.

•    Inimesed kardavad, et traditsioonid ja kultuur nihkuvad tagaplaanile või kaotavad oma tähtsuse hoopis. Need hirmud on liialdatud.

•    Lihtsustamine ei ole enam parim viis asjade ütlemiseks. Inimesed, kes meediakanalites töötavad, ei ole seda päriselt veel mõistnud.

Dennis Murphy

•    Sündinud 1946 Kanadas. Hariduse saanud Kanada ja USA ülikoolides. 1970– 2010 töötanud kommunikatsiooni õppejõuna Concordia ülikoolis Kanadas.

•    Murphy põhiliseks uurimisvaldkonnaks on olnud propaganda ning eetikaküsimused meedias ja kommunikatsioonis.

 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles