Nils Niitra: eluvõõras Rask

Nils Niitra Foto: Sille Annuk

Mul jäi omal ajal vana testamendi lugemine pooleli selle koha peal, kus Jehoova ladus juudi rahvale lehekülgede kaupa ette tingimusi, milline tempel tuleb kõrbesse ehitada. Nüüd siis rääkis kõigevägevam riigikohtu esimees Märt Rask intervjuus Tartu Postimehe ajakirjanikule Jüri Saarele, et Toomemäel asuv kohtumaja pole piisavalt esinduslik.

Järgnevalt lõigukesi seatud tingimustest: tegu peab olema sümbolhoonega, mis ei saa asuda kusagil mujal kui kesklinnas. Rask on näinud, millised vägevad paleed kõrgemate kohtute majad teistes riikides on ja see meie oma ei kõlba kohe mitte. «Kohtumajad ehitatakse nagu teatrid, kus on publiku pool ja garderoobipool, näitleja ei satu publiku hulka ja publik ei satu lavale,» teatas Rask.

Rask soovis riigikohtu uue maja ehituseks teisaldada Toomemäelt mõned ajaloolised majad, aga seda muinsuskaitsjad, sunnikud, ei lubanud.

Rask ei tee saladust, et kõige tähtsam on sümbolväärtusega hoone, mitte isegi niivõrd turvaprobleemid või ruumipuudus. Alles 2002. aastal kolis ju Toomemäe majast välja ringkonnakohus ja ruumi tuli kõvasti juurde. Lahendatud asjade hulk võrreldes 2002. või kas või 1996. aastaga kasvanud ei ole. Kohtunikke on nüüd 17 asemel 19, muid ametnikke võrreldes 2002. aasta 53 inimesega 79.

Praegune maja nõudvat pressiesindaja teatel suuri investeeringuid ja Tartu Ülikool tahtvat kunagi endale kuulunud maja tagasi. Viimane väide ei pea muide paika – küsisin ülikooli kantslerilt üle.
Mõnigi tartlane on sattunud paanikasse – mis siis saab, kui Rask kolibki juba sõja eel siin asunud asutuse Tallinna ära, sest tartlased, rumalukesed, pole leidnud uuele majale väärikat asukohta.

Lubage rahustada – esiteks ei ole Märt Rask see mees, kellel on moraalset õigust püstitada küsimärke riigikohtu asukoha kohta. Riigikohtu koht oli juba enne sõda Tartus ja selleks on piisavalt häid põhjuseid.

Enne kui mina, sina ja tema ehk maksumaksjad hakkavad Raskile vastu tulema ja riigikohtule sadu miljoneid kroone maksvat sümbolhoonet ehitama, püstitan põhimõttelise küsimuse – kas uue hoone rajamine halvendab või parandab õigusemõistmise kvaliteeti Eesti riigis? Olen südamest veendunud, et mitte märkimisväärselt. Küll aga võimaldaks see Raskil näidata väliskolleegidele märksa väärikamatest kohtumajadest, et me ei ole neist kehvemad.

Mind ei huvita Raski edevus karvavõrdki. Pigem viib mõte siiralt ja populistlikult õpetajate, päästjate ja politseinike palkadele. Tekib küsimus, kas Raski vaevab gigantomaaniaga segatud elust võõrandumine. Aulik härra Rask, minu maksuraha eest ei ehita te endale monumenti enne, kui inimesed saavad Eestis vähegi viisakat palka ja majanduspõgenikud tulevad koju tagasi!