Evelyn Kaldoja: nälgiv armaada

Hispaania õhuväe lennukid. Foto: SCANPIX

Kui Twitteris märkisin, et raketi kaotanud Hispaania kaitsekulud on vaid 0,92 protsenti nende SKTst, kutsus üks võrgustiku kaaskasutaja mind korrale. Teatud mõttes õigustatult – kui summasid vaadata, siis perfektselt üle kahe SKT-protsendi Eesti on ligi 40 korda suurema rahvaarvu ja jõukama Hispaania kõrval vaid pisiorganism. Ka tasub olla tänulik, et NATO idapiiri kindlustamisel on Hispaania hoolimata ta enda teistsugustest julgeolekumuredest hea liitlane. Praegu Zokniaist käiv Balti õhu­turberotatsioon on neile viies. Nende maavägi on üks kandvaid jõude Lätti paigutatud NAT­O pataljonis.

Aga see 0,92 protsenti – NATO madalaim kaitsekulude protsent peale Luksemburgi – on ikkagi vähe. Mitte meie või Donald Trumpi, vaid Hispaania kaitsejõudude jaoks. Nende lähiajalugu on täis intsidente kategooriast «raha pole». Alates lugudest, kuidas sõdurid peavad välitoidupakid hinnaga 22 eurot päevas ise kinni maksma, ja lõpetades madala intensiivsusega sõda meenutava õnnetussurmade statistikaga. Neli aastat tagasi väitis ajaleht El Confidencial, et kümnetest Hispaaniale kuuluvatest Eurofighteritest on töökorras vaid kuus. Ülejäänud on katki, ootavad varuosi või ülevaatusi. Väidetavalt jõudsid just seetõttu mullu Ämarile õhuturvet tegema eelmise põlvkonna F-18 hävitajad.

NATO idapiiri kindlustamisel on Hispaania hea liitlane. Siiski oleks vaja, et hispaania rahvas samuti oma kaitsejõududest enam hooliks.

Eurofighteritega on Hispaanial omakorda juhtunud rohkem õnnetusi kui kellelgi teisel – ka mitu korda rohkem sama tüübi hävitajaid kasutavatest riikidest. Suur tragöödia oli viimati mullu, kui kaotati paraadilt koju lennanud hävitaja koos piloodiga. Vaid viis päeva hiljem hukkus F-18 piloodiga. 2014. aastal sai Fuerteventura saare lähedal õppuste käigus plahvatanud kopteris surma neli sõdurit. 2015. aastal jaanuaris nõudis F-16 hävitaja plahvatus Albacete baasi kohal 11 ja transpordilennuki Airbus A400M allakukkumine Sevilla lähedal neli elu.

Mullu võttis Hispaania valitsus lõpuks vastutuse seoses Ukraina firma UM Airlines Yak-42 allakukkumisega 2003. aastal Türgis, kus hukkusid 12 meeskonnaliiget ja 62 Afganistani missioonilt koduteel olnud Hispaania kaitseväelast. Tunnistati, et see lennuk ei pidanuks sõduritega õhku tõusma. Juba 2004. aastal kaotas kolm kindralit koha seetõttu, et ligi poolte hukkunute omasteni jõudis vale surnukeha. Viis aastat tagasi kuulis avalikkus uudis­t, et hispaanlaste maailma moodsaimaks kuulutatud S-80 allveelaevaprojekti alused läheksid oma planeeritud kujul otse põhja. Otsustati, et veel püsimise nimel tuleks laevu pikemaks timmida. Tulemus tõi kibeda naljauudise möödunud kuul: nüüd ei mahu S-80d enam sadamasse.

Eestis mäletatavat kaks korda Ämaril teeninud hispaanlaste töökultuuri soojade sõnadega. Siiski oleks vaja, et 40 aastat tagasi 40 aastat kestnud sõjaväelise diktatuuri alt vabanenud hispaania rahvas samuti oma kaitsejõududest enam hooliks, sest nende edasi näljutamine on ohtlik ja demoraliseeriv.