Hispaania piloot

FOTO: Andrus Peegel

Oi kui palju pahandust võib üks sõjalises mõistes väikese purustusjõuga rakett teha, juhul kui asjaolud eriti halvasti kokku langevad. Kui õhk-õhk rakett AMRAAM teisipäeval kell 15.44 hispaanlasest piloodi juhitud Eurofighteri küljest Otepää lähistel asuva Pangodi kohal väidetavalt «plehku» pani, olid hetkega laual kümned katastroofistsenaariumid.

Näiteks olid ohus Mustvee linna elanikud, kelle kodukohas maandunuks rakett, juhul kui Eurofighter olnuks sel hetkel ninaga Tartu suunas. Kui lennukinina olnuks keeratud aga Võru poole, pidanuks elu pärast kartma hoopis Misso ümbruse elanikud. Elva suunas olnuks ohustatud Suure-Jaani kant.

Välistatud polnud isegi Tallinna-Tartu maantee täistabamus. Raketi lennukaugust võrreldes juhtunuks see täpselt Imavere kandis, kus raketile võinuks rahumeeli ette jääda näiteks maanteel kulgev reisibuss või pereauto.

See on nüüd läbinisti hüpoteetiline, kuid kui kasvõi üks inimene kaotanuks selle intsidendi tõttu Eestis elu, olnuks meie ja Hispaania valitsusel ning NATO juhtkonnal kuhjaga selgitamist, valuraha maksmist, usalduskriisi lappimist ja muud sarnast.

Kuid rahvusvahelisel skaalal dramaatilisi variante oli teisipäeval õhus veel. Ohus olid isegi lätlased, kelleni rakett oleks jõudnud kahel juhul. Neist hullem olnuks, kui hispaanlaste Eurofighter olnuks ninaga Valga-Valka poole – siis maandunuks rahvasuus juba kurikuulsa «hispaania kärbse» nimetuse omandanud rakett paarkümmend kilomeetrit Läti sisemaal, veidi enne Valmiera linna, kuskil Strenči kandis Valga-Riia maantee juures.

Rahvusvaheliste suhete mõttes rippus suurim kirves üleval aga hoopis Venemaa suunal. Ehkki raketi teekond olnuks Vene poolele hea tahtmise korral isegi nähtav, olnuks kutsumata külalise raketikaitsesüsteemiga allatoomine sisuliselt võimatu – õhk-õhk tüüpi raketid on sellisteks tabamusteks sihtmärkidena liiga väikesed.

Seega oli ohus isegi emake Venemaa. Võtnuks vabadusse sööstnud rakett suuna otsejoones näiteks Mehikoormale, siis ületanuks see 50 kilomeetri pärast Eesti-Vene piiri kontrolljoone ja kohtunuks maapinnaga umbes 25 kilomeetrit hiljem sügaval Venemaa Föderatsiooni hõredasti asustatud sisemaal.

Näiteks Räpina suunda lahti pääsedes jõudnuks rakett Pihkva järve kohale, kus ta oleks järvevette prantsatanud umbes mõnikümmend kilomeetrit enne dessantdiviisi asukoha poolest kuulsat Pihkva linna. Põlva poole liikudes võinuks pilbasteks lennata suisa aga kohe pärast Luhamaa piiripunkti asuv venelaste Šumilkino piiripunkt.

Vahet ei ole, kas olnuks inimohvrid või mitte, see andnuks Kremlile põhjuse NATOga seoses rahvusvahelises poliitikas kõvasti kruve keerata. Kremli reaktsioon olnuks kindlasti raevukam võrreldes aastatetaguse NATO omaga, kui venelaste sõjalennuk Leedu territooriumile eksides alla kukkus.

Siis ei näeks me praegu juhtunu pärast kahetsust avaldamas mitte peaminister Jüri Ratast ja Hispaania kaitseministrit María Margarita Robles Fernándezi, vaid siis klaariks olukorda kaks verivärsket sõpra hiljutisest Helsingist, härrased Vladimir Putin ja Donald Trump.

Ohutustehnika kohaselt ei tohiks õhk-õhk tüüpi rakett maapinnale muidugi üldse jõuda, vaid peaks end enne õhus ise hävitama. Elu tõestas sedakorda taas vastupidist. Ja ühe asja peale võib küll kergemat mürki võtta – kui intsidendis osalenud Hispaania piloot lahingumoonaga laetud hävitajaga oma järgmisele missioonile läheb, teevad kolleegid talle kindlasti mõne siseringi jääva riuka.