Marek Strandberg ja Katrin Idla: rahvus – teadlane

Laborihiir. Foto on illustratiivne. Foto: Reuters / Scanpix

Eesti teadlased vajavad selget identiteeti ning miks ei võiks eeskuju võtta vähemusrahvaste kultuurilisest omavalitsusest, leiavad tehnoloogiaekspert Katrin Idla ja ettevõtja Marek Strandberg.

«Mhh... ega see teil nüüd mingi nali ei ole, päriselt?» küsis üks me tuttav. Kui olime selgitanud, et asi on naljast kaugel ning et tegemist ei ole mitte lihtsalt rahvusega, vaid vähemusrahvusega, jäi ta kuulama. «Huvitav... aga tegelikult ju nii ongi!»

Mis mõttes on teadlane samal ajal vähemusrahvuse esindaja? Võtame abiks seaduse.

«Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus on rakendatav Eesti kodanikele, kes elavad Eesti territooriumil» – eesti teadlased reeglina elavad veel Eestis.

Teadlaskonna soovi saada osa ühiskonna kogutud vahenditest, pakkudes vastu uusi teadmisi ja lahendusi, käsitletakse süsteemselt kui teadlaste erahuvi.

«Omavad kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid sidemeid Eestiga» – mõistagi omavad!

«Erinevad eestlastest oma etnilise kuuluvuse, kultuurilise omapära, religiooni või keele poolest» – «etniline kuuluvus» ongi teisisõnu rahvus aga andestagem seadusloojale selle tautoloogilise näpuvea. Teadlastel on täiesti selge kultuuriline omapära, mis on mõnes mõttes ühtlasi teadlaste religioon. See on «kahtle kõiges»-reegli süsteemne rakendamine rituaalis, mille nimi ongi teadustegevus.

Täpsemalt püüab teadlane verifitseerida ja tõestada oma ideid, hüpoteese ja teooriaid – leida neile kinnitust. Võrreldes teiste erialade esindajatega on teadlaskonna käitumine kultuuriliselt ja sotsiaalselt tihti teistsugune, eripärane ja omapärane. Verifitseerimise ja falsifitseerimise rööpne kasutus on kultuuriline omapära, sest just sellel põhineb aina uuenev tõde ja ei iial absoluutne tõde.

Teadlaskonda liidavad üheks käsitletavad probleemid ning probleemide lahendamisel kasutatav meetod – teaduslik meetod. See meetod on aktsepteeritav rahvusvaheliselt, olenevalt teadlase etnilisest kuuluvusest või keelest, ja just tänu sellisele kultuurilisele omapärale leiavad teadlased ka rahvusvahelises mastaabis kiiresti ühise keele.

Erinevalt enamikust eestlastest on teadusrahva esindaja keeleks alati ja kindlasti matemaatika või mingi osa sellest ning see puudutab nii reaal- kui humanitaarteadusi. Kõiki, kes lahendavad probleeme teaduslikku meetodit kasutades. Arutluse loogiline ja kausaalne selgroog on olemas nii reaalteaduslikus kui mistahes humanitaarses tekstis ning teaduslikus arutelus või mõttevahetuses – suhtluses.

Vähemusrahva esindajad peavad olema ajendatud soovist üheskoos alal hoida oma kultuuritavasid, religiooni või keelt, mis on aluseks nende ühisele identiteedile – ja just see tundub tänapäeval olevat vajalikum ja möödapääsmatum kui iial varem. Miks?

Põhjusi on mitmeid. Peamiseks põhjuseks on asjaolu, et Eesti riigi ametnikkond, poliitikud ja avalikkus ei käsitle teadust kui kultuuri ning teadlast kui loomingulist inimest. Teadlased on taandatud huvigrupiks, tükitöölisteks, hankeprojekti täitjateks. Teadlaskonna soovi saada osa ühiskonna kogutud vahenditest, pakkudes vastu uusi teadmisi ja lahendusi, käsitletakse süsteemselt kui teadlaste erahuvi.

Ometi ei ole see nii. Teadlaskond on vaatamata oma liikmeskonna varieeruvusele ja väga kõrgele individualismile siiski olulisel ühishuvil põhinev loovrahvas. Rahvakild, tänu kelle tegevusele võib tõusta riigi SKT kiiremini kui mistahes teise tegevuse kaudu. Loov vähemusrahvus Eesti ühiskonnas, kel on võime oma elu korraldamise ja tegevusega toime tulla ilma ametnikkonna pideva ning tihti ebapädeva ja täiesti tarbetu järelevalve ja kontrollita. Ise – ilma liigse riikliku bürokraatiata. Ise – ilma ülikoolide ja ametite-ministeeriumite sekkuva ja patroneeriva administreerimiseta.

Teadlasi vähemusrahvusena alahinnates ja huvigrupiks taandades kahandame oma teadmisi, tarkust, analüüsi- ja innovatsioonivõimet ning selle asemel vohab ametnikkond. Iga probleem, mis teaduskorralduses välja kujuneb, leiab ametniku laual pea kohe «lahenduse» järjekordse arengukava, strateegia või määrusena.

Muidugi võimaldab iga uus plaan arvutiekraanil luua uue ametikoha ametnikule. Kui te aga arvate, et tema ülesanne on toetada teaduslikku loomingut ja teadlase tegevust, siis kaugel sellest. Ametnik ei ole meie riigis enam ammu toetavas ega teenindavas rollis. Ametnikud näitavad igal võimalusel võimu ning seda, kui palju neist sõltub. Ametnik võib tuksi keerata teadlase pikaaegse tegevuse, ilma et keegi selle eest vastutaks.

Tuksi aga ei keerata vaid ühte tegevust. Tuksi keeratakse ka riigi võimalus kasu saada – kasu saada teadlase tarkusest, süvateadmistest, rahvusvahelistest koostöövõrgustikest ning loomepotentsiaalist. Miks ei oska Eesti riik tänini teadlaste oskusi rakendada?

Usume, et aeg on küps selleks, et Eesti teadlaskond teadvustaks end rahvusena. Vähemusrahvusena.

Seadus annab selleks võimaluse ja selle sammu möödapääsmatus on põhjendatud ennekõike üldise ignorantsuse, patroneerimise ja üleolevusega, millega teadlaskonda suhtutakse. Teadlased on ponnistanud ja püüdnud näidata, et nende töö on tähtis eeldus majanduskasvule, leiutustegevusele, innovatsioonile, kultuurile, ühiskonna avatusele ja edumeelsusele.

Selle olulise kultuuri eest ei ole suutnud siiani kõneleda ükski organisatsioon, mis tegelikult võiks teadlaskonda esindada või nende eest rääkida. Valdav osa teaduse ja innovatsiooniga tegelevatest ametnikest on sellest kultuurist valgusaastate kaugusel.

Vahel tundub, et elame lausa eri planeetidel. Teadlased ei ole projektitreialid ja aruandekangaste kudujad. Tegemist on loominguga, mille ülereguleerimine, kontrollimine, hindamine ruineerib ja väsitab ning viib meid aina kaugemale tegelikust teadustegevusest ja tulemustest. Me täidame aruandeid ja kirjutame uusi projekte ning kulutame selleks juba rohkem kui poole oma ajast.

Teadus aga kasvab, loob ja areneb iseenesest – loovate inimeste tegevuses, kui selleks on lihtsalt loodud tingimused ning toimitakse akadeemilist vabadust ja eetikat austavaid reegleid järgides. See jääb ametnike armeele pelgaks sõnakõlksuks, mida aeg-ajalt jutujätkuks ja ajatäiteks kasutatakse: «Jajah, akadeemiline vabadus, muidugi olen kuulnud! Aga ega ma polegi kunagi aru saanud, mis asi see tegelikult üldse on...»

Kelle rahvus on teadus? Jutt pole üksnes tegevteadlastest, vaid kindlasti ka inseneridest, õpetajatest, leiutajatest, filosoofidest ja üliõpilastest – kõigist loovisikutest, kelle keeleks on loogika ja harjumuseks tõe väljaselgitamine moel, et selle muutlikkust ja pidevas muutumises olekut mõistetakse, sõltumata sellest, kas ollakse humanitaar- või reaalvalla teadlased. Ükskõik, kas tegeletakse kunsti või muusika, füüsika või robootikaga. Iga identiteet on äratundmise küsimus. Identiteet pole peidetud mitte ainult inimestesse, vaid suurel määral keskkonda, milles inimesed toimivad.

Teadlaskond vajab kindlasti selgemat identiteeti. Enamat kui erialaühendused.

Ja selleks võiks olla teadlaste kultuuriline omavalitsus.