Peeter Langovitsi tagasivaade: enne putši

Mõeldes 1991. aasta augustisündmustele, meenub mitu meie ajaloos olulist kohtumist, mille jäädvustasin. Oma eelmises tagasivaates käsitletud Rahvarinde konverentsile järgnenud päevad tõid hulga erutavaid uudiseid. 7. augustil jagas NSV Liidu Liberaal-Demokraatliku Partei liider Vladimir Žirinovski Tallinnas EKP hoone suures saalis ligi tuhandele sinna kogunenud impeeriumimeelsele kuulajale infot võimalikest muudatustest Nõukogude Liidu juhtkonnas. Ta pidas võimalikuks riigipööret ja võrdles sügist 1991 sügisega 1917 (vt tagasivaadet 22.08.15). Pinget kruvisid 10. augustil kolme linna – Narva, Kohtla-Järve ja Sillamäe – kommunistid, kes soovisid Kirde-Eestile eristaatust.

Samal hommikul saabus Rahvarinde kutsel Tallinna Venemaa populaarseima rahvaliikumise Demokraatlik Venemaa koordinatsiooninõukogu seitsmeliikmeline esindus, eesotsas liikumise aseesimeeste prof Juri Afanasjevi ja Arkadi Murašoviga. Jäädvustasin Moskva külaliste saabumist Balti jaamas ning kohtumist Toompeal valitsusjuhi Edgar Savisaare ja Rahvarinde eesseisusega. Peaministri kabinetis peeti läbirääkimisi ja vaadati ringi Toompea lossis, kui Marju Lauristin tutvustas neile ülemnõukogu tööd.

Lisaks Savisaarele ja Lauristinile osalesid kohtumisel veel Ignar Fjuk, Peet Kask, Arvo Junti, Enn Põldroos ja Mati Hint ning ministrid Jaak Leimann ja Raivo Vare. Jututeemaks oli poliitiline ja majanduslik olukord ning edasised arengud ühiskonnas. Toompeal anti ühine pressikonverents.

Eesti sõbrana tuntud demokraadi Juri Afanasjevi sõnul määrab edasise poliitilise olukorra nii Venemaal kui Eestis just 20. augustil toimuv, mil liidulepinguid alla kirjutama hakatakse. Teatavasti Balti riigid seda lepingut sõlmida ei soovinud. Uude liidulepingusse suhtus Demokraatlik Venemaa negatiivselt, sest uuenenud N. Liidus nähti geopoliitilist ohtu. Tõenäoliselt võisid Aasia liiduvabariikide kõrval liiduga ühineda vaid kaks slaavi riiki – Venemaa ja Valgevene. Keegi polnud näinud kuluaarides sündinud ja ilmselt Gorbatšovi tingimustel allkirjastatavat liidulepingut.

Samal ajal käis tihe suhtlemine Moskvaga, et jõuda N. Liidu ja Eesti Vabariigi vaheliste ametlike läbirääkimisteni. Kui 6. augustil kohtusid Moskvas vaid eksperdigrupid, tõdes Eesti eksperte juhtinud Indrek Toome, et vähemalt sel tasemel on kinnistunud arusaam, et kahepoolsetes dokumentides tuleks tunnistada meie üleminekuperioodi ja Eesti iseseisvumist selle lõpul. Aga ekspertide arvamused ei pruugi kokku langeda Nõukogude ametliku delegatsiooni omadega.

Ametlikud delegatsioonid kohtusid 16. augustil Moskvas Eesti esinduses. Arutlusteemaks olid kahe riigi majandussuhete alused ja suhete ajaloolis-poliitilised aspektid. Delegatsioonijuhtide Ülo Nugise ja NSV Liidu asepeaministri Nikolai Lavjorovi allkirjastatud ühiskommünikees juhiti tähelepanu lahkarvamustele õiguslik-poliitilistes hinnangutes ajaloolistele sündmustele, näiteks Eesti liitmisele Nõukogude Liiduga. Küll aga peeti vajalikuks otsida teid suhete normaliseerimiseks ja lahkhelidest jagu saamiseks.

11. augustil Pärnus kohtunud Eesti ja Läti Komiteede esindajad jõudsid ühiselt järeldusele, et iseseisvuse taastamine on takerdunud. Läti Komitee oli välja andnud juba 7000 isikutunnistust.

Just isikutunnistusi peeti eelduseks rahvusriikide taastamiseks õiguslikul alusel ja tulevaste demokraatlike valimiste korraldamisel. 15. augustil võttis Eesti Komitee vastu otsuse tunnustada Läti Vabariigi kodanike isikutunnistusi ja seda peeti loomulikuks ja vältimatuks õiguslik-praktiliseks sammuks Läti Vabariigi taastamisel rahvusvaheliselt tunnustatud alusel. Aktsepteerides neid isikut tõendavate dokumentidena Eesti Vabariigi territoooriumil, pöörduti laiema toetuspinna saamiseks ülemnõukogu poole, mis parajasti kogunes erakorralisele istungjärgule.

Eesti Komitee mõistis hukka Rahvarinde pakutud kodakondsuspoliitika, sest optsiooni kasutamine oleks olnud vastuolus Eesti riikluse järjepidevuse põhimõtetega. Samal päeval esitleti ka Eesti Vabariigi isikutunnistust. EK oli avanud oma büroo Pärnus ja hakkas seal vastu võtma avaldusi isikutunnistuse saamiseks. Esimesed isikutunnistused plaaniti üle anda 21. augustil Pärnus. Kui valitsus ajas enamalt asju Moskvaga, tegeles EK lääne suunal, otsides toetust iseseisvuse taastamisele õigusliku järjepidevuse alusel.

«Eesti Komitee peab olema valmis koostööks teiste poliitiliste jõududega. Lahkhelid sisepoliitikas takistasid ka edukat välispoliitilist tegevust. Kui lähiajal ei saavutata ühtsust Eesti poliitiliste jõudude vahel, siis muutub küsitavaks meie iseseisvumine üldse,» tõdes siis EK esimees Tunne Kelam.