:format(webp)/nginx/o/2018/08/10/11170387t1hfc4d.jpg)
Samal ajal kui tugitoolisportlaste pilgud on suunatud Berliini kergejõustiku EMile, kus mitmed Eesti sportlased on mehiseid etteasteid tegemas, on ka Eestis kõvasid rekordeid tehtud. Paraku negatiivseid. See on täiesti omaette tase, kui neljandik linnavolikogust kutsutakse korruptsioonikahtluste tõttu ülekuulamisele. Vähemalt Euroopa arvestuses. Maailma arvestuses teeksid näiteks Keenia mehed ja naised selles osas Eesti omadele nagu kergejõustiku pikamaajooksudes silmad ette.
Olukord Tallinna linnas ja Ida-Virumaal on masendav. Keegi ei häbene midagi. Pigem vastupidi. Ei ole tarvis offshore’e ega tšellistidest sõpru nagu Putini Venemaal. Kõik toimub meie silme all. Lisaks Narvas toimuvale võib meenutada abilinnapea Sarapuu kaasust, Tallinna linna transpordiameti garaažide väikese ülemuse masinaparki, mis on võrdväärne mõne araabia šeigi omaga, Savisaare ja Boroditši südamlikke kohtumisi Putini lähimasse ringi kuuluva KGB kasvandikuga, endale linna maksumaksjate arvel reklaami tegemist ja muud sarnast.
Andke andeks, kuid see on võrreldav sellega, kui keegi võtab endal rahvarohkes kohas püksid jalast ja hakkab kõigi ees urineerima. Hästikasvatatud inimesed suunavad sellisel juhul oma pilgud kõrvale ja katavad laste silmad kinni. Kuid huligaan kogeb sellest ekstaasi, sest kõik need hästikasvatatud inimesed on nõrgukesed ja argpüksid ega suuda korrarikkujale märkust teha. Põhimõtteliselt nõnda võib eesti keelde tõlkida Keskerakonna ühe juhtivliikme Yana Toomi avalduse, et Narvas on vaid kergelt väänatud protseduurireegleid. Tõepoolest, pisihuligaansus.
Asi pole enam kasu saamises, vaid on näha, et osale poliitikutest ja munitsipaalametnikest annab Eesti Vabariigi seadustele sülitamine psühholoogilise rahulduse.
Andke andeks, kuid see on võrreldav sellega, et keegi võtab endal rahvarohkes kohas püksid jalast ja hakkab kõigi ees urineerima.
Siinkohal on paslik taas koputada Keskerakonna esimehe Jüri Ratase, Tallinna linnapea Taavi Aasa ja Narva linnapea Tarmo Tammiste südametunnistusele. Ei ole vaja õõnsat ja silmakirjalikku PRi, pole vaja erakonnaliikmetest tõekomisjone, pole vaja maksumaksja kulul tellida advokaadibüroolt paberit ega muud sarnast avalikkusele prahi silma loopimist. Vaja on reaalset võitlust süsteemse korruptsiooniga. Korruptandid ja riigivargad tuleb piltlikult öeldes luuaga laiali kihutada, mitte 15-aastase tüdruku kombel pilku maha lüüa ja endale häbelikult midagi arusaamatut nina alla pomiseda.
Ausad võimuorganid on kõige olulisem instrument võitluses korruptsiooniga. Seda on võimalik saavutada kas ausate valimiste teel või nagu mõnel maal, kus inimesed, kellel sest kõigest juba ammu kõrini, kogunevad linna keskväljakule ja keelduvad lahkumast enne, kui sulid ei lahku. Huligaanne suhtumine Eesti seadustesse vaid kompromiteerib kodanike suhtumist valimistesse ja poliitikutesse.