Juhtkiri: kella keeramisega ühele poole

Seinakell Foto: Toomas Huik

Päike tõusis täna hommikul 5.27 ja loojub 21.20. Kui me elaks aasta läbi talveajas, oleks päike täna tõusnud 4.27 ja loojunud 20.20 – kuu aja pärast saaks valge aeg otsa juba õhtul seitsme paiku. On üsna tõenäoline, et aasta või kahe pärast me niimoodi elamegi.

Valitsus teatas neljapäeval, et toetab kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides iga-aastase suve- ja talveajale ülemineku lõpetamist. Seda, kas eelistada üleminekut talve- või suveajale, majandus- ja taristuminister Kadri Simsoni sõnul veel otsustada ei saa, sest riikliku seisukoha tarbeks pole veel piisavalt uuringuid ega andmeid. Oluline olevat säilitada aga ühtne ajarežiim. Suure tõenäosusega tähendab see teiste liikmesriikidega pigem püsivale talve- ehk vööndiajale üleminekut. Seda meelt olid nii pressikonverentsil olnud ministrid kui ka näiteks meie naaberriik Soome.

Kellakeeramisest loobumine ei ole iseenesest halb, vastupidi. See tekitab inimestes omajagu stressi, unehäireid, keskendumisraskusi jne. Kui oled harjunud igal hommikul kindlal ajal ärkama, siis pärast kellakeeramist teed seda vähemalt kaks nädalat ka edasi, hoolimata sellest, et kell näitab harjumuspäraselt midagi muud. Eriti raske on iga poole aasta tagant ümber harjuda lastel.

Neid, kes läheksid hommikul kell neli õue tennist mängima või lastega mere äärde, ilmselt väga palju pole.

Küsimus on hoopis selles, kas peaksime jääma püsivalt talve- või suveajale. Kellakeeramise suveajale pakkus esimesena välja USA riigimees Benjamin Franklin 1784. aastal oma satiirilises essees. Franklini arvates oleksid pariislased niimoodi küünlaid kokku hoidnud. Tõsi, energiakokkuhoid enam tänapäeval eriline argument suveaja kasuks ei ole, sest meil on erinevaid energiatõhusaid lahendusi. Kui Eestis valitseks aasta läbi aga talve- ehk vööndiaeg, rööviks see meilt kevadel ja suvel töö- ja koolipäeva järgseid valgeid õues olemise tunde.

Alati saab jalutada või rulluisutada ka tänavavalgustite valgel või askeldada soojadel suveõhtutel aias taskulambiga – suure tõenäosusega eelistavad inimesed tehisvalgusele aga päikese oma. Jah, alati võib varem ärgata, et nautida valget aega. Neid, kes läheksid hommikul kell neli õue tennist mängima või lastega mere äärde, ilmselt väga palju aga pole.

Ajateema on puhtalt riikide vaheline kokkulepe. Me ei ela enam ammu päikese järgi. Kui eestlastelt võetakse ära need niigi vähesed valged tunnid, tekitab see meie inimestes varem või hiljem aga suurt pahameelt. Sellepärast tuleb enne riikliku seisukoha teatavaks tegemist asja hoolega kaaluda. Meil on juba üks kahekümne aasta tagune õppetund olemas.