Karl Sander Kase.

FOTO: Erakogu

Iga aasta eraldatakse ligikaudu 350 miljonit eurot pensionifondidele, mille tootlus on alla igasugust arvestust. Palju mõistlikum oleks lasta inimestel ise otsustada, kas panustada kaks protsenti oma palgast haridusse, lastesse või mõnda teise valdkonda, kirjutab kahe lapse isa, Isamaa noorteühenduse ResPublica aseesimees Karl Sander Kase.

Erinevad uuringud näitavad, et eestlased ei usu meie pensionisüsteemi jätkusuutlikkusse. Noored ei tee enda pensionipõlveks pikaajalisi plaane ja täna kehtiv sundsäästmise nõue õõnestab nende tulevikuväljavaateid. Meie noored ja noored perekonnad teavad, et eduka tuleviku nimel tuleb esmalt tegeleda tänaste väljakutsetega. Üliõpilaste esimene mure on, kuidas õpingute kõrvalt katta elamiskulud. Noorte perede esmane mure on, kuidas luua oma lastele hariv ja turvaline keskkond. Omast kogemusest tean, et olukord muutub veelgi keerulisemaks siis, kui on au olla samal ajal üliõpilane ja lapsevanem.

Enne 1983. aastat sündinud inimestel oli võimalik valida, kas nad liituvad II pensionisambaga või mitte. Tänane kohustuslik sundsäästmise mudel on seda valikuvõimalust kõvasti kohitsenud. Otsus, kas suunata raha ühte või teise fondi, on ainult näiline valik. Valiku muudab eriti trööstituks asjaolu, et iga aasta eraldatakse ligikaudu 350 miljonit eurot pensionifondidele, mille tootlus on alla igasugust arvestust. Palju mõistlikum oleks lasta inimestel ise otsustada, kas panustada kaks protsenti oma palgast haridusse, lastesse või mõnda teise valdkonda. Tegelikult võime rääkida lausa kuus protsendist, sest lisaks isiklikule kaheprotsendilisele panusele maksab «riik» meie sotsiaalmaksust II sambasse veel neli protsenti lisaks. Vastutustundlik ja oma tulevikule mõtlev ühiskond tekib ainult siis, kui inimestel on võimalik seda tulevikku ise kujundada.

Me vajame paindlikku pensionisüsteemi. Paindlikkuse all ei mõtle ma näilist paindlikkust, mis lubab mõned korrad aastas pensionifondi valida. Paindlik pensionisüsteem tähendab seda, et inimesel on võimalus lähtuvalt oma eluetapist II pensionisamba sissemaksetest loobuda. Selles idees ei ole midagi skandaalset. Pretsedent loodi 2009. aastal, mil riik peatas ajutiselt sissemaksed II samba pensionifondidesse. Miks? Sest riiki räsis majanduskriis ja kuskilt tuli kokku hoida.

Noored on võrreldes vanema põlvkonnaga arvestanud rohkem kohustusega ise enda eest lõpuni seista. Igaüks meist on võimeline langetama enda valikuid ja tagajärgede eest ka vastutama. Küsimus on ennekõike mentaliteedis. Me peame loobuma iganenud arusaamast, et pension on «välja teenitud» tasu kunagi tehtud töö eest. Tasu tehtud töö eest on palk, mitte pension. Pension on hüve, mis aitab neid, kes enam tööd teha ei saa ning seda hüve oleme me võimelised pakkuma ainult siis, kui meil on piisavalt töökaid ja haritud inimesi. Seega peaksime noori tunnustama, sest nende soov panustada tänasesse – hariduse, perekonna ja laste hüvanguks – on tegelikult ratsionaalsem samm, kui panna raha hoiule fondi, kus see aasta-aastalt väärtust kaotab.

Neile, kes soovivad muuta teist sammast vabatahtlikuks, heidetakse sageli ette lühinägelikkust. Tegelikkus on hoopis vastupidine. Miks me mõtleme pensionipõlvest rääkides ainult tänastele pensionäridele? Me peaksime mõtlema ka neile, kes lähevad pensionile 30-40 aasta pärast. Head pensionit tulevikus ei taga see, kui panna täna natukene raha kõrvale. Olukorras, kus kõigil on II pensionisammas ja laste hulk väheneb, jääb siiski peamiseks pensioniallikaks I sammas ehk meie lapsed. Seega on investeeringud need, mis tagavad meile tulevikus hea pensioni. Kui me lubame inimestel investeerida oma haridusse ja oma lastesse, loob see rahvuslikku rikkust, mille vilju saavad lõigata kõik tulevased pensionärid. Seetõttu teeb Isamaa noorteühendus ResPublica ettepaneku muuta II pensionisambaga liitumine vabatahtlikuks.