FOTO: Stian Olsen / PantherMedia

Tänapäeva kultuuri kombed lapsestavad järjekindlalt suurt osa rahvast, kirjutab Las Vegase Nevada Ülikooli sotsioloogiaprofessor Simon Gottschalk veebiväljaandes The Conversation.

Kui vaadata pidevalt televisiooni, võib küllap üsna sageli näha multikakaru, kes pakub vaatajale tualettpaberit, briti aktsendiga gekot, kes müütab autokindlustust, ja päikeseprillidega jänkut, kes õhutab patareisid hankima.

See on mulle alati pisut veider paistnud. Jah, loomulikult võib olla mõtet pruukida multifilmikangelasi, kui soovida müüa lastekaupu. See on ammu teada ilming.

Aga miks kasutavad reklaamiostjad sama võtet täiskasvanute peal?

Minu silmis on see kõigest üks lääne kultuuri infantiilsemaks ehk lapselikumaks muutmise sümptomeid. See algas juba enne nutitelefonide ja ühismeedia saabumist. Kuid nagu ma väidan raamatus «The Terminal Self», on meie igapäevane suhtlemine kompuutritega aidanud protsessi kiirendada ja muuta meie ühiskonna lapsikud kalduvused igati normaalseks.

Ühiskondlik arengupeetus

Sõnaraamat defineerib infantiilistamist teise kohtlemisena «lapsena või viisil, mis eitab isiku vanuselist või kogemuslikku küpsust».

Mida pidada eakohaseks või täiskasvanulikuks, on mõistagi väga suhteline. Kuid enamikus ühiskondades ja kultuurides peetakse siiski teatavat käitumist sobilikuks ühel, aga mitte teisel eluperioodil.

Piibelgi sedastab (Pauluse esimene kiri korintlastele, 13:11): «Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed.»

Mõned psühholoogid on loomulikud varmad osutama, et sugugi kõik ei jäta «väeti lapse kombeid» kõrvale. Võib kergesti juhtuda, et inimene jääb teatud arenguetapil toppama ega jõuagi hiljem eakohase küpsuseni. Üle jõu käiva lahendamatu stressi või trauma tagajärjel võib isegi taandareneda mõnele varasemale arenguastmele. Psühholoog Abraham Maslow on lausa arvanud, et täiskasvanute spontaanne lapsik käitumine ei ole iseenesest probleem.

Kuid mõned tänapäeva kultuuri kombed lapsestavad järjekindlalt suurt osa rahvast.

Me võime seda täheldada igapäevases kõnepruugis, kui nimetame täiskasvanud naisi «tüdrukuteks». Me võime seda näha eakate inimeste kohtlemises, kelle me saadame vanadekodusse, kus nad on sunnitud loobuma senisest iseseisvast olemisest ja privaatsusest. Me võime seda näha selleski, kuidas koolis ja kodus koheldakse teismelisi, tunnistamata nende tarkust ja omaette olemise vajadust, piirates nende vabadust ja võimalusi omal käel töötada.

Kas saab aga muuta tervet ühiskonda lapsemeelseks?

Frankfurdi koolkonna esindajad, näiteks Herbert Marcuse, Erich Fromm ja teised kriitilise teooria arendajad, on arvanud, et nagu üksikisikud nii ka ühiskond võib kannatada arengupeetuse käes.

Nende arvates ei tulene täiskasvanute suutmatus saavutada emotsinaalset, sotsiaalset või kognitiivset küpsust niivõrd isiku enda puudustest, vaid on pigem tingitud ühiskonnast.

Tagasi süütuse rüppe

1946. aastal Ameerikas käinud Prantsuse antropoloog Claude Lévi-Strauss täheldas Ameerika kultuuris armsaid lapsikuse tunnusi. Eriti märkis ta ära täiskasvanute lapsemeelse pesapalli jumaldamise, kire mänguasjaga sarnanevate autode suhtes ja märkimisväärse hulga aega, mida pühendatakse hobidele.

Tänapäeva teadlased nendivad, et see «infantilistlik eetos» ei ole enam nii võluv, see-eest aga märksa levinum.

Atlandi ookeani mõlema kalda uurijad on märganud, kuidas see eetos tungib ühiskondlikus elus aina kaugemale ja sügavamale.

Paljudes töökohtades võivad juhid praegu jälgida töötajaid, kellest paljud töötavad väga vähest privaatsust pakkuvas avatud ruumis. Sotsioloog Gary T. Marx on nentinud, et nii tekib olukord, milles töötajad tunnevad, et juhid eeldavad, nagu nad «käituksid vastutustundetult, kasutaksid olukorda ära ja keeraksid kõik vussi, kui neilt ei võeta kiusatust seda teha, ei takistata seda tegemast või ei meelitata või sunnita tegema midagi muud».

Rohkelt on kirjutatud kõrgkoolide kalduvusest pidada tudengeid lapseks, olgu näiteks toodud nende ühismeediakonto jälgimine, kõigi sammude suunamine või «turvaalade» propageerimine üliõpilaslinnakutes.

Samal ajal turundavad sellised turismiobjektid nagu Las Vegas kõikelubavust ja vastutamatust kasiinoõhustikus, mis manab taas esile lapsepõlve fantaasiad: Metsik Lääs, keskaegsed kindlused ja lossid, tsirkus. Teadlased on uurinud sedagi, kuidas selline lasvegaslik «disneystamine» on jätnud tugeva jälje planeeritud linnadele, arhitektuurile ja tänapäeva kunstile.

Samuti oleme näinud, kuidas levib «teraapiakultuur», mis sotsioloog Frank Furedi hoiatuse kohaselt kohtleb täiskasvanud inimesi nõrga, haavatava ja haprana, andes samal ajal mõista, et lapsepõlve tagasi viidavad raskused on mõistnud nad «kõlbelises mõttes muutumatusse püsiseisu». Ta väidab, et see võtab täiskasvanult täiskasvanu vastutuse ning murendab nende usku iseenda kogemustesse ja arutlusvõimesse.

Venemaa ja Hispaania uurijad on leidnud lapsestumise märke isegi keeles ning Prantsuse sotsioloog Jacqueline Barus-Michel täheldanud, et tänapäeval me suhtleme rohkem «sähvatuste» kui aruka diskussiooni kaudu – see esimene on «vaesem, binaarne, sarnane arvutikeelele, ja mõeldud vapustama».

Samalaadseid suundumusi on märgatud popkultuuris: lühemad laused tänapäeva romaanides, keerukamate mõttearenduste puudumine poliitilises kõnepruugis, sensatsiooni taga ajavad teleuudised.

Kõrgtehnoloogilised vaigistajad

Mõned teadlased, näiteks James Côté ja Gary Cross, on meelde tuletanud, et lapsestumise tundemärke võib kohata juba möödanikus, aga mina olen siiski arvamusel, et igapäevane suhtlemine nutitelefonides ja ühismeedias on inimestele nii meeltmööda just seepärast, et see rahuldab ja muudab normaalseks lapsiku käitumise.

See soosib enesekesksust ja enese igakülgset väljapakkumist publikule. See soosib keskendumist hetkele, väärindab impulsiivsust ning kiidab heaks lakkamatu kiire rahulduse.

See peibutab meie vajadust olla nähtav ja tagab meile 24/7 isikupärastatud tähelepanu, nõrgestades küll samal ajal meie võimet tunda teiste suhtes empaatiat.

Sõltumata sellest, kas kasutame oma seadmeid tööks või lõbuks, soodustavad need ühtlasi meie kalduvust alluda. Saamaks osa kõigest pakutavast, peame muudkui alluma esitatud nõudmistele, soostuma «tingimustega», mida me õigupoolest ei mõista, ja jagama kõikvõimalike hoidlate ja kauplejatega oma andmeid.

Võib lausa öelda, et need rutiinsed agressiivsed viisid, kuidas seadmed rikuvad meie privaatsust jälgimise kaudu, jätavad meid automaatselt ilma põhimõttelisest õigusest olla täiskasvanu.

Lapselikku eetost võib pidada tavaliseks või lõbustavakski, aga kindlasti muutub see eriti külgetõmbavaks ühiskondlike kriiside ja hirmu süvenemise ajal. Lihtsate, hõlpsate ja kiirete lahenduste eelistamine jätab loomupäraselt varju teatavad poliitilised lahendused ja eelistab teistsuguseid.

Tüüpiliselt mitte just väga intelligentseid.

Demokraatlik poliitika vajab arutelu, nõuab kompromisse ja sellega kaasneb kriitiline mõtlemine. See tähendab eri seisukohtade vaagimist, tuleviku ennustamist ja mõistlike seaduste koostamist.

Milline on selle kiire, lihtne ja hõlpus alternatiiv? Pole kuigi raske ette kujutada, kui aldis on infantiilne ühiskond järgima autoritaarseid võimureid.

Paraku paistab, et meie ühiskondlikud institutsioonid ja tehnilised seadmed söövad välja viimsedki küpsuse tundemärgid: kannatlikkuse, empaatia, solidaarsuse, tagasihoidlikkuse ja valmisoleku pühenduda vähegi suuremale projektile kui mina ise.

Kõik need on omadused, mida traditsiooniliselt on peetud eluliselt vajalikuks nii tublile täiskasvanule kui ka korralikult toimivale ühiskonnale.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Lahtiütlus: Simon Gottchalk on seotud Demokraatliku Partei ja teiste sellega seotud organisatsioonidega.