/nginx/o/2018/08/09/11167794t1h2ac4.jpg)
Oleme vahepeal teada saanud, et Marsi pinna all peitub vesi. Ent saastamisohu tõttu ei tohiks me inimesi punasele planeedile saata seni, kuni saame olla kindlad, kas seal ei leidu loomulikult arenenud elu – ja see võib võtta aastakümneid, kirjutab University College Londoni Mullardi kosmose-teaduslabori asedirektor (Päikesesüsteemi alal) Andrew Coates veebiväljaandes The Conversation.
SpaceX ja Tesla rajaja Elon Muski nägemuses elab unistus koloniseerida Marss, milleks on vaja suurt raketti, tuumaplahvatusi ja taristut miljonite inimeste kohaletoimetamiseks. See on mitmes mõttes äärmiselt auahne ja tehniliselt väljakutsuv ülesanne. Mitmete raskuste seas, mis sel teel ees seisavad, võib mainida näiteks planeedikaitse eeskirju ja terravormimise (planeedi muutmine elamiskõlblikuks, näiteks seda soojendades) raskusi, rääkimata juba tugevast kiirgusest.
Musk ei ole lasknud end kõigutada ja astus veebruaris esimese sammu, saates esimese Falcon Heavy raketiga Marsist kaugemalegi Tesla rotsteri. See oli tõeliselt dramaatiline etendus, mis demonstreeris üha suuremat ärimaailma ja riigiasutuste koostöövõimet tulevikus kosmosemissioone teele saata.
Ent pool aastat hiljem on need plaanid hakanud rohkem fantaasia paistma. Me oleme vahepeal teada saanud, et Marsi pinna all võib peituda elu ja planeedi pinna terravormimine võib osutuda võimatuks.
Võimalus, et Punasel planeedil siiski leidub elu, suurenes alles äsja, kui teadlased andsid teada soolase vee leidumisest Marsi pinna all. Järv asub 1,5 kilomeetrit lõunapooluse all ja selle läbimõõt on vähemalt 20 kilomeetrit. Järv avastati kosmosesondi Mars Express marsipõueradari andmete analüüsimisel. Vesi järves on arvatavasti soolakas ning magneesiumi, kaltsiumi ja naatriumperkloraadi soolad aitavad antifriisina hoida seda vedelana umbes 200 kelvini (-73,15 kraadi Celsiuse järgi) juures.
/nginx/o/2018/08/09/11167783t1h9edc.jpg)
See on vaimustav uudis, esimene selge ja kindel tõend vedela vee olemasolu kohta Marsil, ja pole sugugi võimatu, et edaspidi leitakse planeedilt pinnaaluseid järvi veel. See omakorda tähendab, et valitseb tõsiselt võetav võimalus leida Marsil elu.
Me teame juba, et minevikus võis Marsil elu esineda. Leidub teatavaid tõendeid, et Marsil oli elu 3,8-4 miljardi aasta eest. Viimaste uurimislendude – sealhulgas Mars Global Surveyor, Odyssey, Opportunity, Curiosity ja Mars Express – andmed on toonud aina rohkem tõendeid, et kunagi leidus mõistliku soolsusega vett Marsi pinnal jõgedes ja järvedes ning umbes samal ajal, mil tekkis elu Maal, olid ka Marsil keemiliselt sobivad tingimused elu tekkeks.
Kuid Marsil kadus 3,8 miljardi aasta eest magnetväli, mis oleks kaitsnud elu tapva kosmosekiirguse eest. Ühtlasi hakkas seejärel atmosfäär kosmosesse lekkima, mis muutis planeedi veel elukõlbmatumaks. Nii et elusorganismid vaevalt elus on suutnud püsida.
Aga kui ka uus avastus andis algul hoogu tulevaste kolonistide unelmatele, et pinnaalust vett saab ehk tarvitada inimestegi jaoks, siis tegelikkus seda ei toeta.
Saastamisohu tõttu ei tohiks me inimesi sinna saata seni, kuni saame olla kindlad, kas seal ei leidu loomulikult arenenud elu – ja see võib võtta aastakümneid. Me peame võtma pinnase- ja põueproove ka neid analüüsima, olgu kohapeal või Maale tooduna, ning otsima asjakohaseid biomarkereid.
Võib-olla veel hukutavama toimega Marsi asustamise plaanile on see, et ammune idee asuda Marssi terravormima tuleb nüüd kindlalt teostumatute lootuste rubriiki saata. Musk on andnud mõista, et soovib planeeti Maaga sarnasemaks muuta, et «lõpuks saaks ringi käia ilma igasuguste lisavahenditeta». Seda oleks kõige lihtsam saavutada siis, kui õnnestuks tekitada praegu planeedi jäässe suletud kuumust siduvatest kasvuhoonegaasidest atmosfäär, mille tulemusel kasvaks temperatuur ja rõhk. Musk on arvanud, et selleks võiks heita vesinikupomme poolusel asuvale jääle, kust siis sulades vabaneks süsihappegaas.
Kuid uue uurimuse kohaselt, mille avaldas ajakiri Nature Astronomy, on Marsilt miljardite aastate jooksul kosmosesse lekkinud nii palju potentsiaalseid kasvuhoonegaase, et praegu ei ole enam võimalik meie käsutuses olevate tehniliste vahenditega muuta seni püsivat atmosfääri hingamiskõlblikuks.
/nginx/o/2018/08/09/11167788t1h88bc.jpg)
Uuringu aluseks on praeguse Marsi gaaside kosmosesse hajumise mõõtmine, mida on viimased viisteist aastat teinud Mars Express ja viimased neli aastat ka MAVEN. Me võime selle põhjal järeldada, kui palju leidub Marsil kasvuhoonegaase, eriti süsihappegaasi, ja vett. Mõõtmised ühes meie teadmistega süsihappegaasi ja vee kohta Marsil, mida on andnud viimased uurimismissioonid, näitavad, et jääkilpidesse suletud kasvuhoonegaasidest ei piisa vajaliku soojuse tekitamiseks.
Planeedi sügavuses võib neid rohkem leiduda, aga meie käsutuses ei ole tehnikat, millega sinna jõuda. Samuti lekiks atmosfäär jätkuvalt magnetvälja puudumise tõttu, mistõttu seda tuleks kuidagi aeglustada, et mis tahes terravormimisega saavutatud tulemused kohe kaotsi ei läheks. See omakorda tähendab, et võimalikud «marslased» vajavad tugevaid õhukindlaid seinu, katuseid ja hooneid, et tagada sobilik atmosfäär ja kaitse kosmilise kiirguse eest.
Muskile valmistavad kahtlemata uued tulemused pettumust, aga enamik Marsi-uurijaid ohkab kergendatult. Marsil võis olla elu, võib olla ka praegu, ja me saame nüüd keskenduda selle otsimisele.
Me asume elumärke otsima ESA ja Venemaa marsikulguriga ExoMars 2020, NASA missioon Mars 2020 aga kogub proove, mis peaksid 2030. aastaks jõudma analüüsiks Maa laboritesse. Tulemused võivad meile teada anda, kas mujal leidub või on leidunud elu. Meie Päikesesüsteemis on selleks parimad võimalused Marsil, Saturni kaaslasel Enceladusel ning Jupiteri kuudel Europa ja Titan. Need omakorda võivad vihjata elu leidumisele arvukatel planeetidel väljaspool Päikesesüsteemi.
Marss on praegu taevas hästi näha, kõige eredam alates 2003. aastast. Punane planeet on meil alati mõtetes olnud, olgu siis võimaliku elu hällina väljaspool Maad või inimkonna tulevase elupaigana. Kosmoseuuringute mõttes elame praegu põneval ajajärgul. Ärgem siis rikkugem inimkonna üht uurimat ja fundamentaalsemat eksperimenti ära liiguljaste kolonisatsiooniunelmatega – vähemalt seni, kuni me kindlalt teame, kas seal on elu või mitte.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
/nginx/o/2018/08/09/11167850t1h5b09.jpg)