Martin Ehala. FOTO: .

TÜ professor Martin Ehala kirjutab, et rahvuse püsimisele ei ole ohuks mitte üksnes osa eestlaste nõrk emotsionaalne side oma rahvusega. Sama kahjulik on ka ülitugev rahvustunne, iseäranis, kui see on seotud rahvusliku alaväärsuskompleksiga.

Identiteet on keeruline ja tundlik teema. Kõigepealt on see väga mitmetasandiline. Kultuuri tasandil on rahvuslik identiteet teatud tunnuste (keel, päritolu, kodumaa, ajalugu, väärtused jms) kogum, mis on ühine mingile inimrühmale. Isiku tasandil moodustub rahvuslik identiteet kolmest komponendist: teadmine oma kuulumisest mingi rahvuse hulka, emotsionaalne side selle rahvusega ja oma rahvuskuuluvuse väärtustamine (või häbenemine).

Identiteediteema on tundlik, sest see on seotud eneseväärikusega. Igal rahval on oma enesejaatav lause nagu meil «eestlane olla on uhke ja hää». Sport on tänapäeval kõige ilmsem ja otsesem viis seda enesejaatust taastoota. Isegi individuaalalade võitjad ei jookse ümber staadioni hõisates «mina olen parim!», vaid haaravad oma rahvuslipu, et kuulutada «meie oleme parimad!», ja valavad pisaraid pjedestaalil rahvushümni kuulates. Loomulikult ei saa kõik olla parimad, olgu siis spordis, kultuuris, majanduses või ajaloos. Osa on vägevamad, osa väetimad. Väetimate eneseväärikus kannatab, iseäranis, kui seda vägevamate poolt selgelt tunda antakse.

Keegi ei taha end tunda alaväärtuslikuna. Kui rahvuslik identiteet inimesele tema alaväärtuslikkust pidevalt meelde tuletab, siis väheneb emotsionaalne seotus oma rahvusega. See loob eelduse identiteedivahetuseks. Identiteedivahetus on harva oma identiteedi otsene salgamine. Enamasti algab see eelsoodumusest rännata välja, lõdvendada oma sidemeid rahvuskaaslastega, plaanida oma lastele paremat tulevikku jne. Väljarändajate identiteedivahetus võib võtta kaks või kolm põlvkonda, paiksetel vähemustel kolm või enamgi põlvkondi. On olemas vähemusrahvusi, kes on suutnud oma identiteeti säilitada üle tuhande aasta nagu näiteks juudid.

Eesti rahvuslik identiteet on mitmes mõttes vastuoluline. Ühelt poolt iseloomustab eestlasi tugev emotsionaalne seotus eesti keele, maa ja rahvaga üldises plaanis, teisest küljest ei ole eestlane eriti uhke oma rahvusliku kuuluvuse üle. See ei tähenda tingimata, et eesti identiteet oleks vastuoluline üksikisiku tasandil.

Palju on neid, kellel on eestlusega tugev emotsionaalne side ja kes tunnevad end eestlasena hästi ja väärikalt. On ka neid, kellel on niihästi kärss kärnas kui ka maa külmunud, ja vahel sugugi mitte virisemise pärast, vaid tegelikult. Samas pole see kellegi asi, ise on süüdi, sest Eesti on ettevõtlike ja julgete maa. Kellele siin ei meeldi, võib ära minna. Ka selline hoiak on osa eesti rahvuslikust identiteedist. Kusjuures sageli on identiteedivahetajad just need julged ja ilusad, kelle jaoks Eestist saadud haridus ja võimalused on vaid hüppelauaks, et see tigedate inimeste ja kehva kliimaga maa maha jätta.

Sellise «söö ja salga» suhtumise tõttu on rahvusliku püsimise hirm olnud üks eestluse keskseid jooni juba selle tekkimisest alates. Jaan Undusk on kirjeldanud, kuidas esimesed eesti rahvuslased – Faehlmann, Kreutzwald jt – kartsid eesti rahva sulandumist suuremate rahvaste hulka juba 19. sajandi lõpuks, jätkasid aga siiski oma rahvuslikku ülesehitustööd.

Sama on teinud põlvkond põlvkonna järel eesti haritlasi: arendanud eestlust teadmises, et seda ei pruugi olla kauaks. Ometi on kõik läinud seni nagu konnaga, kes kukkus koorekirnu, kust ta enam välja ei saanud. Olles küll veendunud oma peatses uppumises, jätkas ta miskipärast siiski mõttetut ujumist. Ujus ja ujus, kuni koor muutus lõpuks võiks ja konn sai kirnust välja hüpata.

Kuigi ennustused eestlaste väljasuremisest on juba paarsada aastat osutunud tugevasti enneaegseks, ei tähenda see, et tegemist oleks vaid eesti identiteeti iseloomustava pseudoprobleemiga.

Ma nõustun täiesti Rein Taageperaga, et kahanev ja vananev rahvastik, noorte väljaränne, kasvav immigratsioonisurve ja inglise keele üldkasutatavus viivad praeguste tendentside jätkudes olukorrani, kus saja aasta pärast kõneldakse eesti keelt veel vaid Võrumaal, Kihnus ja Hiiumaal. See ei ole hüpoteetiline võimalus, vaid vältimatu areng, kui Eestist jääb välja rändama 5000 inimest aastas, kellest neljandik tuleb tagasi.

Kuid ohuks pole mitte üksnes osa eestlaste nõrk emotsionaalne side oma rahvusega ning enda rahvusliku identiteedi vähene väärtustamine. Sama kahjulik on ka teise osa eestlaste ülitugev rahvustunne, iseäranis, kui see on seotud rahvusliku alaväärsuskompleksiga. Need inimesed ei rända välja, nad ei vaheta identiteeti, vaid püsivad Eestis ja hoiavad kümne küünega kinni oma maast ja keelest ning oma ainuõigusest sellele. Nad on permanentses rahvuslikus kaitseseisundis. No pasaran! nagu öeldakse.

Nad tunnevad end valusalt puudutatuna iga kord, kui loevad, et keegi ei saanud Narvas eesti keeles taksojuhiga rääkida. Kui kaua veel peame sellist alandust taluma, mõtlevad nad nõudlikult (ja ütlevad välja ka, eriti netikommentaarides). Eesti venelased on nende jaoks okupandid või okupantide järglased või parimal juhul immigrandid, kes peaksid tänulikud olema, et nad saavad elada vabal demokraatlikul maal, mitte autoritaarsel Venemaal.

Neid ärritab sõna lounge ja plaza ning nad nõuavad, et need oleks tõlgitud eesti keelde. Nad tahaksid, et ajakirjanikke võiks seadusega karistada kirjakeele normi rikkumiste eest kuni 300 trahviühikuga. Nad helistavad ärritunult raadiosse, et noomida reportereid kõnekeelsuste  pärast. Aga nad oskavad hinnata, kui muulane suudab eesti keelt rääkida puhtalt, ilma aktsendita. Just nii peabki.

Need inimesed arvavad, et eesti keel ja kultuur püsivad tänu nendele. Ja mõnes mõttes on neil kindlasti õigus. Konservatiivne rahvuslus on vajalik nagu äädikas marinaadis – kui seda on liiga vähe, läheb kõik roiskuma. Aga kui seda on liiga palju, ei taha seda keegi süüa.

Viimastel aastatel on rahvusliku konservatiivsuse äädikat eesti identiteedi sisse saanud juba niipalju, et tekitab kõrvetisi. See mõjub peletavalt noortele, kes tunnetavad end osana liberaalsest globaalkultuurist ja võiks sellesama kultuuri eesti varianti siin arendada, kui ei peaks tajuma rahvusliku ideoloogia rohekashalli jäist hingust kuklas.

Kultuuriruumi ideologiseeritus, iseäranis kui see on üles ehitatud ühele suurele vastandusele, kus joondatakse ajalookäsitlused, erakonnad, keeled ja etnosed ühelt aluselt lähtuvalt, pärsib ka vaba ühiskondlikku mõttevahetust. Et süsteem pakub vaid kaks ideoloogilist positsiooni, siis sildistatakse iga mõtteavaldus kas üheks või teiseks, ja tema esitaja samamoodi. Selline süsteem ei saa olla arenemisvõimeline, sest seal puudub võimalus millegi uue tekkeks.

Kuid kõige hullem on see, et selle suure vastanduse esiletõus eesti rahvuslikus identiteedis mitte ei toeta eesti rahva püsimist, vaid töötab sellele otseselt vastu. Kas me tahame seda tunnistada või mitte, kuid ainuke reaalne võimalus, kuidas eesti keele kasutajaskond ning ühes sellega eesti kultuuriruum ja rahvus kaugemas perspektiivis (lähemad sada aastat) saab kasvada, on selles, kui osa Eesti venelastest vahetab oma identiteeti.

Mõningal määral on see toimunud juba viimase paarikümne aasta jooksul, eriti nullindate alguses, mil rahvuslik lahterdamine ei olnud veel nii jäik. Praegune rahvuskonservatiivsus küll lausa nõuab assimileerumist, kuid jätab samas assimileerujatele väga vähe võimalust olla ka tegelikult vastu võetud eesti rahvuse hulka. Ausalt öeldes, sellisel viisil ideologiseeritud rahvusidentiteeti nagu praeguses Eestis oleks venelasel ka väga raske omaks võtta – isegi 9. mai tähistamine peaks temas hakkama süütunnet tekitama.

Loomulikult on ka Eesti vene kogukonnas oma rahvuskonservatiivne tiib, kes tunneb hirmu hääbumise pärast. Samamoodi nagu eesti rahvuskonservatiivid, proovivad nemadki leida viise, kuidas seda takistada või peatada. Ja suur ajalooline vastasseis sobib neile selleks suurepäraselt.

Veelgi enam, riigi jõuline assimilatsioonisurve ühelt poolt ja suletud rahvuslus teiselt poolt on lausa vesi nende veskile, sest tugevdab kohalikku vene identiteeti vastandumise kaudu Eestile. Seega, kui eesti rahvuskonservatiivid arvavad, et nad lahendavad jõuliselt «vene küsimust», siis tegelikult muudavad nad olukorra oma meetoditega vaid keerulisemaks.

Eesti pikaajalisi huve arvestav identiteedipoliitika vajab teistsugust lähenemist. Suur vastasseis tuleb lammutada, isegi kui radikaalid mõlemalt poolt püüavad seda põlistada. Jää saab murtud siis, kui noortelaulupeol tulevad lavale vene koolide koorid, kes laulavad vene keeles. See toob lauluväljakule ka nende vanemad.

Ja kui vene kooride juurde tulevad eesti koorid, et laulda üks venekeelne lugu üheskoos, siis on selle emotsionaalne mõju vene kuulajale just selline, nagu laulupidu looma peab.

Arvamuslugu põhineb 20.–22. oktoobril Tartu Ülikooli keele ja identiteedi sümpoosioni raames toimuval ettekandel.