Raketi lennuraadius.

FOTO: Free Map Tools

Eesti taeva kohal juhtus nädala algul omariikluse ajal esimest korda, et sõjaväelennuk tulistas välja õhk-õhk tüüpi lahingraketi. Vaenlast sedapuhku ei olnud. Tegemist oli inimliku veaga. Küll aga tekitas asi palju küsimusi, teadmatust ja ehmatust, kui mitte hirmu.

Raudlindudega seotud kärgatused pole Eestis enam uus nähtus. Ämaris paiknevad liitlaste lennukid, mille ülesanne on Baltimaade kohal õhuturvet tagada, on tihtilugu üle läinud pauku tegevale ülehelikiirusele. Olgu see väljakutsel õhupiiri rikkumisel või treeninglende tehes. Kuigi eilne põrakas tundus alguses süütuna, oli see tegelikult palju tõsisem vahejuhtum. Ja mitte ainult seepärast, et see oli esimene omataoline siinsel NATO missioonil.

Esialgu sündmuste kulgu jälgides tundus, et kaitsevägi peab endale teabe aeglase liikumise pärast tuhka pähe raputama. Ajakirjandusele laekus uudis õnnetuse kohta umbes kolm tundi hiljem väidetavast toimumise ajast. Ent tagantjärele saab nentida, et käituti ikkagi professionaalselt. Ei ole mõtet avalikkust paanikasse ajada väitega, et kusagil (üldiselt on raketi asukohta tehnilistel põhjustel sada protsenti täpselt võimatu kindlaks määrata) on «maha kukkunud» Hispaania hävitajalt pärit lõhkepea, kui pole selle kohta kinnitustki saanud. Oleme nii-öelda rinderiik ja iga sõjandusega seotud võbelust tekitav uudis ei ole hea ei ühiskonna ega üksikisiku psüühikale.

Oleme nii-öelda rinderiik ja iga sõjandusega seotud võbelust tekitav uudis ei ole hea ei ühiskonna ega üksikisiku psüühikale.

Siiski on teadmine, et mingi asula lähedusse võib olla alla kukkunud mitu kilogrammi lõhkeainet sisaldav seadeldis, hirmuäratav. See võib ikkagi inimeludele ohtu kujutada. Seega peab arvestama avalikkuse erutatuse või pahameelega infosulu pärast.

Nii mõnigi võib juhtunu valguses leida, et meie õhuruumi saab turvata ka ilma lahingvarustuseta. Sedasi saaks justkui riske maandata. Tõsi. Aga me elame siiski pinevil ajal, kui turvalisus ei ole miski, mille arvelt saaks järeleandmisi teha. Iial ei või teada, millises olukorras võib relvastatud lennuk osutuda hoopis kasulikult vajalikuks.

Paraku pole selliste õnnetuste eest pääsu, neid juhtub mõne aja tagant sõjavägedes kõikjal. Siin mängib rolli kas inimlik eksimus või tehnorike. Sellegipoolest peaksid Eesti ja teised Balti riigid koostöös NATO peakorteri ja liitlastega tagama selle, et eksimisruum oleks siinmail väike. Geograafiliste mõõtmete poolest on Baltimaad väikeriigid ja kui rakett «eksib» idanaabri õue, siis on kuri kaelas. On raske ennustada, kuhu lõhkeseadeldis maandub ja milliseid kahjusid see tekitab nii maapinnal kui ka suhtluses Venemaaga.

Esialgu jalad nõrgaks võtnud raketiehmatus on läbi. Aeg on pea taas üles tõsta ja juhtunust õppida, kaasa arvatud sel õnnetul Hispaania lenduril.