:format(webp)/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
/nginx/o/2018/01/12/7479481t1h8a99.jpg)
Kremli võime ahvatleda langenud kuulsusi on samas vähem tähtis sellest, kuidas ta neid kasutab, kirjutab BNSi kolumnis Edward Lucas.
Edward Lucas: Hollywoodi kuulsusi odava raha eest ei saa, kuid Kremlil õnnestub mõnikord saada eripakkumine (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hollywoodi kuulsusi odava raha eest ei saa, kuid Kremlil õnnestub mõnikord saada eripakkumine. Venemaa on nimetanud võitluskunstide meistri ja filmitähe Steven Seagali riigi palgata eriesindajaks.
Eeldatavasti ei saanud ta selleks oma analüütiliste või visandamisvõimete eest – kaks peamist nõuet traditsioonilises diplomaatias. Samas on tal ette näidata head tulemused teisel rindel: võrgustumises.
Härra Seagal on sõbrunenud president Vladimir Putiniga, keda ta on nimetanud «üheks suurtest elusolevatest maailma liidritest». 2013. aastal vahendas ta kohtumisi Vene ametnike ja USA seadusandjate vahel aruteluks terrorismivastase koostöö üle Bostoni pommirünnaku valguses. 66-aastane musta vöö kandja (see on härra Seagal, mitte härra Putin, kes on 65-aastane) hakkab vastutama selle eest, mida Vene välisministeerium nimetab «humanitaaralasteks» suheteks Ühendriikidega: teisisõnu, ta on osa Kremli pehme jõu pealetungist Läänes.
:format(webp)/nginx/o/2018/08/05/11157226t1h21c5.jpg)
Venemaa võime selliseid ressursse ligi tõmmata (teiste seas on Gérard Depardieu, Roy Jones Jr. ja Mickey Rourke) on rabav. Gängsterid ja kommunistid olid kunagi Hollywoodi stsenaristide peamised kurikaelad. Kaasaegse Venemaa kleptokraatia ja Nõukogude nostalgia peaksid olema märulifilmide kangelastele sihtmärkideks, mitte kiusatusteks.
Härra Seagal on sõbrunenud president Vladimir Putiniga, keda ta on nimetanud «üheks suurtest elusolevatest maailma liidritest».
Vene režiimi häälekalt rõhutatud vaenulikkus islamiterrorismi suhtes, olgu see sisult kui tahes tühi, riimub hästi moodsa matšolikkusega. Sama käib sotsiaalse konservatiivsuse kohta. #metoo liikumise tõttu haavunud Ameerika mehed tunnevad end koduselt riigis, kus misogüüniale reageeritakse tsensuuri asemel naeruga (härra Seagal nimetab ahistamisvastast kampaaniat «nõiajahiks» ja teda saadavad arvukad sõnalised süüdistused seksuaalses ahistamises; ta eitab üleastumisi).
Kremli võime ahvatleda langenud kuulsusi on samas vähem tähtis sellest, kuidas ta neid kasutab. Venemaa sidemed välismaa paremäärmuslike rühmitustega pärinevad 1990. aastatest (küsige eestlastelt, lätlastelt ja leedulastelt). Õõnestavad mõjukombitsad on levinud motojõukude, kuritegevuse vastaste rahvasalklaste, paintballi fännide, relvakandmisõiguse aktivistide ja võitluskunstide ühendusteni. Selles maailmas võib härra Seagal olla tõeliselt kasulik. Kujutage näiteks ette Venemaa toetusega võitluskunstide võistlust USAs, kus aikido meister tegutseks kohtuniku ja auhindade kätteandjana. See annaks Venemaale silla popkultuuri ja peavoolu konservatiivsesse poliitikasse.
Siin peituv paradoks väärib vaevalt märkimist. Üks Kremli mõjuvõimu vektoreid on USA-vastase vasaktiiva kultiveerimine Euroopas ja Ladina-Ameerikas. Teine on sidemete loomine ülipatriootlike ameeriklastega, kes suhtuvad mõnel juhul oma riigi ainulaadsusesse ja suurusesse sedavõrd tõsiselt, et seavad kahtluse alla kogu idee juhtrollist kollektiivses julgeolekus. Mõnedel Venemaa sõpradel on suurem võimalus sattuda rusikavõitlusse kui juua koos õlut või jagada poodiumit.
Tarbijad saavad boikottida tema filme, kuigi tema hiljutised koduvideolaadsed tooted ei vaja oma teekonnal tähtsusetusse mingit tuge.
Lääne julgeolekuplaneerijatele ei paku miski sellest suurt lohutust. Venemaa eesmärk on tavaliselt õhutada polariseerumist ja usaldamatust selle asemel, et toetada mõnd konkreetset üritust või erakonda. Selline tegevus on mõnikord varjatud, kuid jääb liiga tihti meie vastuluure- ja kriminaalõigusametkondade tähelepanu alt ja haardest välja. Aga sama hästi võib see olla ka avalik.
/nginx/o/2018/08/05/11157228t1hbfdd.jpg)
Üks võimalik vastusamm on viisasanktsioonid. Eesti ja Ukraina sugused riigid keelasid härra Seagalil riiki sisenemise pärast seda, kui ta osales 2014. aastal Venemaa okupeeritud Krimmis Sevastopolis Kremli-meelse motojõugu Ööhundid korraldatud meeleavaldusel. Tarbijad saavad boikottida tema filme, kuigi tema hiljutised koduvideolaadsed tooted ei vaja oma teekonnal tähtsusetusse mingit tuge.
Härra Seagali tegevustele Ühendriikides saab edaspidi osaks hoolikas ja kriitiline kontroll, mida need väärivad. USA seaduse alusel võib tal tööle asudes tekkida kohustus registreerida end välisagendina. Tema dokumentide esitamine kujuneb huvitavaks. Erinevalt läänemeelsetest venelastest ei oota teda ega peakski ootama bürokraatlik tülitamine, füüsiline hirmutamine või tapmine. Asjaolu, et ta saab vabalt ja tõhusalt vaenuliku välisriigi nimel lobitööd teha, on mõnes mõttes märk meie nõrkusest. Samas näitab see ka meie tugevust.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.