Erki Taube

FOTO: Erakogu

Usun, et ringiga või ringita jõuavad kõik Eestisse – kasvõi ainult südames. Ja seegi on täiesti piisav, kirjutab Erki Taube.

Meile, vähemasti paljudele meist, meeldib tihti teha vahet eestlastel, väliseestlastel, muukeelsetel, kalevipoegadel, kliimapagulastel, talentidel ja teistel. Selle kõige juures unustame, et oleme kõik siiski eestlased – oma erinevate vajaduste, ootuste ja soovidega.

Olen neli aastat oma vajadusi ja soove täitnud välismaal. Ühendkuningriigis õppides ja elades sain väärtusliku kogemuse. Sellele vaatamata olen nüüdseks pea kaks aastat jälle Eestis elanud ja olen kindel, et mu otsus naasta oli õige. Eesti muru – vähemalt mulle ja hetkel – on siiski märksa rohelisem.

Välismaale läksin peale keskkooli lõpetamist ning nelja õppeaasta jooksul omandasin nii bakalaureuse- kui magistrikraadi. Esimesed kraadiõpingud läbisin Yorki ülikoolis, kus erialaks oli majandus- ning riigiteadused. Pärast üht aastat ajateenistuses naasin Inglismaale. Magistriõpingud läbisin Londoni majanduskoolis (London School of Economics and Political Science).

Nüüd, olles tagasi Eestis, olen leidnud töö, mida väga naudin. Minu valdkonnaks on organisatsioonide nõustamine ja abistamine riigiga suhtlemisel. Selles protsessis ei ole me partneriks mitte ainult kliendile vaid ka avalikule sektorile, töötades koos selle nimel, et leida sobiv tasakaal erinevate huvide vahel.

Nagu ikka, hakkab inimene teistes riikides elades mõistma, millest ollakse loobunud kui kodumaalt lahkuti. Eesti puhul tooksin välja kolm põhilist aspekti, mida hakkasin võõrsil olles rohkem väärtustama: loodus, võimalused ja pere.

Eesti on oma mainekuvandis õigustatult rõhunud puhtale loodusele ja sellega kaasnevale heale elukeskkonnale. Seda väärtust on eriti tunda võrreldes Londoni ja teiste maailma suurlinnadega, kus näiteks linnast välja loodusesse saamiseks võib lausa tunde kuluda. Elades Tallinnas jääb ühte suunda avar meri ning teise suunda puutumatud rabamassiivid. Võta vaid kätte ja mine!

Nagu ikka, hakkab inimene teistes riikides elades mõistma, millest ollakse loobunud kui kodumaalt lahkuti.

Teiseks tugevuseks – teatud mööndustega ja paradoksaalselt – on võimaluste rohkus. Eesti on endiselt väike ja veel arenemisjärgus majandus. See annab noorele inimesele võimaluse lühikese ajaga jõuda kaugemale, kui suurtes kosmopoliitsetes linnades. Näen seda just võrdluses oma tutvusringkonnaga Eestis ja Inglismaal. Ühendkuningriigi karjääriredel on märgatavalt fikseeritum, kus näiteks esimese paari aastaga on keeruline teha midagi sellist, mis läheb välja tavapärasest tööjaotusest organisatsioonis. Kuigi võimaluste rohkus on Eestis kindlasti vähenenud võrreldes 90-ndate kauboikapitalismiga, siis tänasel päeval on stabiilsuse ja võimaluste vahekord märgatavalt jätkusuutlikum.

Vastupidine arusaam – kus maailm on Eesti ja Eesti on maailm – on inimest ja Eesti ühiskonda vaid piirav. 

Viimaseks, kuid samas vast kõige tähtsamaks põhjuseks, on pere. Lähedaste toetus ja lähedus on tihti hindamatu väärtus, kuid paraku ei saa vaatamata kaasaegsele majandusele, kus tööd on sageli võimalik teha ka distantsilt, kõik siiski nautida.

Selle kõige juures oleks vale väita, et Eesti on alati ja kõigile parem valik. Paljudel elualadel ei ole Eestis mingitki šanssi karjääri teha ning mitmetel teistel on valikus vaid käputäis organisatsioone, mis ei pruugi ühel või teisel põhjusel konkreetsele inimesele sobida. Samuti on elus perioode, kus välismaa tundmatu ja vaba keskkond või kõrgem palgatase on määravaks faktoriks elukoha valikul. Usun, et ringiga või ringita jõuavad kõik Eestisse – kasvõi ainult südames. Ja seegi on täiesti piisav.

Välismaal elamine oli kindlasti minu elu üks muutvaid kogemusi, mida iga inimene võimaluse korral peaks kasutama. Vastupidine arusaam – kus maailm on Eesti ja Eesti on maailm – on inimest ja Eesti ühiskonda vaid piirav. Sealjuures on küsimus Eestisse naasmisest teisejärguline, kui me oskame väärtustada ja ka heas mõttes ära kasutada eestlaseks olemist tema kõigis vormides.