12. august 2008. Gori–Thbilisi maanteel hävitatud Gruusia vägede soomuk.

FOTO: Mihkel Maripuu

Täna kümme aastat tagasi ehk 8.08.08 algas Gruusia sõda. See sõda muutis maailma nägijaks, kuid nagu sellisel puhul ikka, liiga kõrge hinnaga, tuues peredesse leina ja šokeerides kogu Euroopat. Demokraatlike riikide silmad pidanuks varem avanema ja ka lahti püsima.

Gruusia sõda tuleb kahtlemata vaadelda laiemas kontekstis. Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli Kremli praeguse peremehe hinnangul 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof, millest tõukub ka soov hoida punaokupatsioonist vabanenud riike prääniku ja piitsaga kuulekana oma mõjusfääris. Kui kuulekust jääb vajaka, aitavad ebastabiilsust tekitavad alalised kriisid, nagu Gruusia puhul Abhaasia ja Lõuna-Osseetia.

Tõenäosus relvastatud kokkupõrkeks kasvas 2008. aasta kevadel. NATO Bukaresti deklaratsioon kinnitas, et Gruusiast ja Ukrainast saavad millalgi alliansi liikmed. Venemaa provotseeris külmutatud konfliktidega aladel, kasutades meediaoperatsioone, «rohelisi mehikesi», mõjuagente ja kasulikke idioote.

Kreml võib ette kujutada, et noppis Gruusia augustisõjas geopoliitilise võidu, peatades riigi NATO-tee, ent see on lühinägelik.

Küsimus on, kas me pärast seda, kui Gruusias relvad vaikima sunniti, oleme olnud targemad ja osanud teisiti toimida? Õieti jõudis Putini Venemaa olemus läänes avalikkuse teadvusse tõeliselt kohale tunduvalt hiljem, kui 17. juulil aastal 2014 tulistati Ida-Ukrainas Vene raketiga Buk alla Malaisia reisilennuk (lend MH17) 298 inimesega pardal.

Isegi Gruusia sõja päevil leidus ka Eestis neid, kes ei pidanud paljuks levitada propagandavalesid, osalt rumalusest, osalt kardetavasti teadlikult. Niisuguseid inimesi ja kanaleid jagub praegugi, mil Venemaa suhtes kehtivad rahvusvahelised sanktsoonid. Just neile tuginedes püüab Venemaa ehitada üles kuvandit, nagu koheldaks teda ebaõiglaselt.

Küsime siis, mis on muutunud? Kas näiteks kokkuleppeid Ukrainas täidetakse? Pigem näeme idanaabri poolt arrogantsi ja jätkuvaid jõu- demonstratsioone (agressiivsed ründe- õppused, Kertši sild jne), samal ajal kui riigis on demokraatlikud põhi- vabadused tasalülitatud.

Kreml võib ette kujutada, et noppis Gruusia augustisõjas geopoliitilise võidu, peatades riigi NATO-tee, ent see on lühinägelik. Tegelikult näitas nimelt see kuum konflikt režiimi tõelist, agressiivset palet. See on selgelt mõjutanud hilisemaid otsuseid nii NATOs kui Euroopa Liidus ja loomulikult Eestiski, et oleksime valmis juba eos reageerima ja kriiside eskaleerumist ära hoidma.

Eesti on Gruusia õigusriiki palju panustanud nii otse kui ELi kaudu. See on kahtlemata olnud tähtis ja vajalik ning peab jätkuma. Vaid avatus, kodanikuvabadused, demokraatlike institutsioonide olemasolu ja kindlus loovad eelduse probleemide ennetamiseks, märkamiseks ja lahendamiseks.

Gruusias on kurb mälestuspäev. Ka meie langetame pea. Jagame nende valu, kes kaotasid lähedased, kodu või tehti sisepagulasteks.