Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/03/23/6483013t1h6e2f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/03/14/7684791t1hea94.jpg)
Nn sunddividendi eelnõu ümber lahvatanud kirgede taga on eri mentaliteetide kokkupõrge, kirjutab Eesti Väikeaktsionäride Liidu õiguspoliitika toimkonna juht Margus Moor.
Viimasel ajal on jõuliselt tegutsema hakanud grupp isikuid, kes soovivad jätta muljet, justkui oleks Eestis ainult üks väikeaktsionär, kelle muresid riigikogu menetluses oleva äriseadustiku muutmise seaduse eelnõuga lahendada soovitakse.
Postimehele antud intervjuus (Lennart Ruuda «Toomas Luman: rohkematest võõrtöölistest pole pääsu», PM 1.08) räägib pikaaegne Kaubandus-Tööstuskoja (KTK) juht Toomas Luman, et Eesti Väikeaktsionäride Liit (EVAL) esindab «ühe kaasuse väikeaktsionäre». Äriseadustiku muutmise seaduse eelnõu peab Luman aga «ostetud».
Iseenesest ei ole Lumani sõnavõtus midagi üllatavat, KTK on aastaid võidelnud suuraktsionäri eeliste püsimajäämise eest. See on ka teatud mõttes loogiline, kuna eelkõige esindab KTK ju nende osanike ja aktsionäride seisukohti, kes KTK liikmeks olevaid ettevõtteid kontrollivad, s.t enamusaktsionäride huve.
Ka 2004. aastal seisis KTK dividendinõude kehtestamisele vastu. Justiitsministeerium pidas tollast vastuseisu dividendinõudele sama lühinägelikuks, kui KTK 1995. aastal avaldatud vastuseisu äriseadustiku kehtestamisele tervikuna. Õigustatult küsis toonane ministeeriumi kantsler Priidu Pärna: «Kas oleksime täna õnnelikud, ajades äri nõukogudeaegse aktsiaseltside tüüppõhimääruse järgi».
Äriseadustik on aidanud viia Eesti majanduskliima kvalitatiivselt uuele tasemele. Euroopalik tsiviliseeritud ühinguõigus läheb kaugemale kui ettevõtete relvade ja vägivallaga ülevõtmise keelamine, see takistab ka käe teiste aktsionäride taskusse ajamist. Kel-jõud-sel-õigus-mõtteviis ei ole aga siiani kadunud ja kõik katsed sellest lähtuvaid «äritavasid» muuta, saavad jätkuvalt väärilise vastulöögi advokaatide ja suhtekorraldajate jõulise tuletoetusega.
Võin kindlalt väita, et Eestis on rohkem kui ainult üks väikeaktsionär. Tegelikult on meil väikeaktsionäride kaasuseid kohtusse jõudnud kümnete kaupa: Clearstream Banking vs. BALTIKA, Karukoobas vs. Nõo Lihatööstus, Amaterasu vs. NG Investeeringud, Mati Vann vs. Balteco; Jägala Hüdro vs. MK Holding; väikeaktsionärid vs. Global Marine Supply; Estintel vs. Elektritsentrum; MC International vs. Meness; väikeaktsionärid vs. Forwood ja nii edasi. Seda nimekirja võiks jätkata pikalt, kuid trükiruumi kokkuhoiu eesmärgil tuleks edasi liikuda probleemi olemuseni.
Väikeaktsionäride armetut seisu saab ilmekalt kirjeldada nt Pere Leiva kaasuse näitel. ASis Pere Leib oli kaks aktsionäri, kummalegi kuulus 50% aktsiatest. Eri skeemide kaudu hakkas üks aktsionäridest oma osalust suurendama ning saavutas lõpuks 50,255% osaluse. Jah, Eesti seaduste kohaselt on see lisa 0,225% määrava tähendusega ning annab ainukontrolli ettevõtte majandustegevuse üle. Väikeaktsionäri aktsiad muudetakse selle imepisikese protsendimuudatuse tulemusel aga väärtusetuks.
Riigikohtu kolleegium märkis Pere Leiva otsuses, et «aktsiate väärtust mõjutab otseselt nende osalusprotsent, s.t võimalus otsustada olulisi küsimusi või nende otsustamist blokeerida». Riigikohus lahendas kaasuse väikeaktsionäri kasuks, leides, et aktsionäri või osaniku tegutsemine äriühingu või selle majandustegevuse üle kontrolli haaramise nimel on heade kommete vastane. Vahemärkusena olgu öeldud, et väikeaktsionäridel tulebki oma õiguste maksmapanekul sageli tugineda õiguse üldpõhimõtetele, sest õiguskaitsevahendeid lihtsalt ei ole.
Meedias «sunddividendi» eelnõuks tituleeritud ettepanek viitab sellele samale osalusprotsendi küsimusele, millele viitas riigikohus Pere Leiva kaasuses. Eelnõu pakub välja, et oluliste küsimuste otsustamisel saab kaasa rääkida suurem hulk aktsionäre. Loomulikult ajab selline ettepanek vihale aktsionäre, kes oma 50,2% kokku on ajanud ja kes elasid siiamaani lootuses, et nende ainukontrolli ettevõttes enam ükski jõud ei kõiguta. Aga oleme ausad, keegi ei «sunni» ka 75 protseendil aktsionäridest dividendide välja maksmist otsustada, kasumi saab eelnõu kohaselt endiselt ettevõttesse jätta, kui aktsionärid selliselt otsustavad.
Ei saa nõustuda ka Lumani väitega, mille kohaselt saab Olympicu ja Telia väikeaktsionäride muresid lahendada eksisteerivate seadustega. Olympicu puhul oli seekord börsi noteerimis- ja järelevalvekomisjon, kes väikeaktsionärid päästis, mitte eksisteeriv seadusesäte. Samas me teame, et mitte alati ei ole börsilt lahkumine väikeinvestoritele sama hästi lõppenud. Luterma lubati börsilt minema, ilma et suuraktsionär oleks teinud väikeaktsionäridele ülevõtmispakkumise ning väikeaktsionärid jäid ettevõttesse lõksu. Samamoodi on lõksus börsil noteerimata ühingutes tuhanded väikeaktsionärid.
Eelnõus on sellele probleemile välja pakutud lahendus – lubatakse väikeaktsionäridel nõuda ühingust väljumist õiglase hüvitise vastu, kui väikeaktsionär suudab ära tõendada, et ühingus aktsionärina jätkamine on talle äärmiselt ebamõistlik.
Ka Telia väikeaktsionäride kaasuses ilmnes seaduse kitsaskohti, mida pole senini suudetud lahendada. Kohus mõistis väikeaktsionäridele lisahüvitise välja, kuid Telia tilgutab hüvitist aktsionäridele mõne euro kaupa ja sedagi ainult juhul, kui Teliale on tehtud vastav avaldus. Endiselt on tasumata väikeaktsionäride kaitsmisel tublit tööd teinud advokaatidele, sest seadus ei reguleeri, mil viisil peaksid hüvitise saanud väikeaktsionärid advokaatidele tasuma. Kui järgmise aktsiate ülevõtmise käigus väikeaktsionäridele õiglast hüvitist ei maksta, siis milline büroo läheb tasuta väikeaktsionäre kaitsma?
Nimeka Eesti ettevõtlusesindusorganisatsiooni juht ei peaks endale lubama 1990. aastatesse kuuluvaid mõttemalle. See on ju selge, et juba 20 aastat on üks konkreetne advokaadibüroo selle eest seisnud, et väikeaktsionäride õiguslik staatus Eestis ei paraneks. Mitte midagi ei ole selles osas muutunud. Teatud huvirühmadel on õnnestunud selles osas edukalt status quo’d hoida, aga me jätkame kivi uuristamist.
Käimasolevat debatti ei tulegi ühiskonna tasemel vaadata kui enamus- ja väikeaktsionäride vahelist, vaid kui teatud mentaliteetide vahelist kokkupõrget. Selles mõttes oli väga meeldiv lugeda rahandusministeeriumi asekantsleri Dimitri Jegorovi mõni päev tagasi avaldatud imestust, kuidas on parlamendisaadik Liisa Oviiri eelnõu ilma igasuguse ratsionaalse põhjuseta maha tehtud. Aga lohutagem end sellega – tõde tõuseb, vale vajub.