Riigiprokuratuur

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Riigikogu liige ja sügisest Euroopa Parlamenti siirduv Igor Gräzin (Reformierakond) leiab, et prokuratuuri tegevus on küündimatu.

«Keegi pidi Jozef K peale valetanud olema, sest ilma et ta midagi kurja oleks teinud, võeti ta ühel hommikul kohtu alla.» Nii algab 20. sajandi üks tähtsamaid raamatuid, Franz Kafka «Protsess». Kafka oli professionaalne jurist ja kirjutas õudustekitava romaani sellest, kuidas justkui õigusmõistmise nimel läbiviidav eel-uurimine muutub ise karistuseks ja päädib surmaga.

Kafka romaan elab edasi, 100 aastat hiljem on see visioon Eesti Vabariigi tegelikkus, milles ametkonnad, kes peaksid tegelema eeluurimsega, eeskätt prokuratuur on väljunud demokraatliku õigusemõistmise ja isegi tavalise inimlikkuse reeglite alt.

Näiteid, mida tean isiklikult, oleks enam kui mitu, aga alustan meie ajaloo kuulsaimast protsessist – nn maadevahetusprotsessist, mille faabula on huvilisele leitav Wikipediast. Kusjuures teadmises, et suur osa inimestest, kes tahavad, et «kuri saab teenima oma teenitud palka» (nagu kirjutas papa Jannsen), pluss lisades Ärma-isanda propaganda sellest, et õiguskaitseorganeid rünnata ei tohi (kuula, kes räägib!) riskin ma pahameelega – et ma kaitsvat kurjategijate ja sulide huve.

Minu vastuväide on: igaüks teist, armas lugeja, võib olla kurjategija ja suli, kui prokuratuur seda tahab. Asjaolu, et te olete aus inimene, ei tule arvesse.

Kurikuulus maadevahetuse lugu (eel-ja kohtulik uurimine) kestis 8 aastat ja lõppes poolel teel leitud uue süüdistusega ja õigeks mõistva otsusega esimeses astmes. Kõrvutuseks: Nürnbergi protsess natslike sõjakurjategijate üle kestis koos uurimisega alla kahe aasta.

Maadevahetus oli tsiviiltehinguna oli igati avalik tegevus ja selle uurimine lihtne: kõik tehingud, faktid, dokumendid ja liikumised olid arvutites ja registrites olemas ning vajalikud seosed oleksid kolm teismelist arvutifriiki kolme jäätise eest (igaühele!) nädalaga kätte saanud.

Polnud vaja öösel taskulambiga kuuri taga jälitamas käia, kedagi hobusel kapates taga ajada ega kümneid kohtutoimikuid kokku õmmelda. Kusjuures algsest süüdistusest asja ei saanudki. Kriminaalasi algatati vene tsaari-kohtute satiiriku Saltõkovi politseipristavi põhimõttel: «Paneme uurimise käima ja… huh (viskab pitsi hinge alla)… siis aitab meid jumal.»

Asjaolu, et meie kriminaalmenetlused venivad aastaid, on saanud harjumuspäraseks. Kenderit (kelle oletatav «tegu» ei käinudki Eesti kohtupidamise alla algusest peale) kiusati kaks aastat. Tartu abilinnapea Kajar Lemberi kaasust uuritakse kah kaks aastat. Legendaarne Tartu vallavanem Aivar Soop oli enne õigeksmõistmist uurimise all jälle - kaks aastat ja kaotas koha, mida ta oli auga ja inimeste hüvanguks pidanud 20 aastat. Tallinna sadamajuhtide «pull» kestab juba kolm aastat ja nähtavasti polnudki nii ilmne, nagu prokuratuuri-ametnikud seda lasta paistsid. Kärdla lennu-õnnetuse uurimist venitas prokuratuur ligi kümme (!) aastat, kusjuures isegi nii oluline tõend nagu «must kast» jäeti prokuratuuri tahtel avamata! Pilooti süüdi ei mõistetud.

Savisaare lugu on uus klass omaette: kõik Savisaare «patud» ja tema semude poolt saadud «hüved» on ajalehtedest teada ja paljasilmaga näha, aga seost nende vahel, s.t. kuritegu tänase seisuga ei näi olevat. Aga isegi Savisaare lähema kaasvõitleja kohtumise salvestus Lasnamäe katlakütjast «eriagendiga» on ajalehes sees olnud (Putinit esindab Poska maja kohtumisel õpilaskodu valvur Tarassov, 30.11.2014 kell 11:10, kisub spionaažiks), aga uurimise tulemust – korralikku süüdistukokkuvõtet veel hiljuti ei olnud.

Üleüldse on nii, et pressikonverents, uurijate ja kaunites kleitides prokuröride intervjuud ja «lekked» on muutunud eeluurimise lahutamatuks koostisosaks. Nigelale eeluurijale on uurimismaterjalide osaline sokutamine ajakirjanduse veergudele ainsaks võimaluseks kahjustada kahtlustatava mainet nii, et uurimise enese käpardlikkus silma ei torkaks. Olen seda väitnud riigikogu puldis kümneid kordi ja vaikimisi on see tõeks tunnistatud.

Vastupidi: advokaadil pole mõtet süüdistatava kohta midagi «lekitada» (kui tal just alibit peidus ei ole), sest toimikusse kogutud süüdistav materjal on tema kliendile kahjulik. Maadevahetuse-protsessis püüdis süüdistus «lekitamise» teel kompromiteerida isegi kahtlustatava naisadvokaati avaldades kahe kolmanda isiku (olemuslikult kahe labase matsi) omavahelise vestluse salvestuse teemal, kes noist kahest tollele daamile «taha paneb». «Maadevahetuse» ja kogu looga polnud sel lekkel mingit pistmist.

Ja vastupidi: tõeliselt hea uurija annab kurjategija kohtu alla kiiresti ja seda koos oluliste tõenditega. Võitlus kuritegevusega on karm ja halastamatu meeste-sõda hea ja kurja vahel. Kui meenutan selliseid uurijaid ja prokuröre nagu Tõnismägi, Karamkov, Saral, Tshulitski, Sammal, Kasesalu, Lindmäe, Pikaro… «Kurjategija koht on vanglas, aus kaabakas joogu rahus oma õlut ja mul on üks s… puha, mida arvatakse ühest või teisest.» ütles uurimis-veteran 40 aasta eest.

Prokuratuur ja eeluurimine on asjad Eestis, mida ei kontrolli keegi. Riigikohtu esimees, Riigikontrolli juht, Õiguskantsler ja Justiitsminister annavad aru Riigikogule, kapol ja luurel on Riigikogus isegi alaline järelvalvekomisjon… Prokuratuur uurib palju tahab, mida tahab ja kuidas tahab ning omab enda käes erilist karistusvahendit: aastate-pikkuseks venivat uurimist, mille jooksul on ohvri elu lõhutud tükkideks… Ajalist piiri eeluurimisel ei ole – on vaid nõue, et see peab kestma «mõistliku» aja.

On selge, et kiusaja ja ohver tajuvad aja mõistlikkust erinevalt. Ja näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegium teatas oma otsuses sadistlikult, et 8 aastat oli maadevahetuse menetlemiseks väga paras aeg. Prokurörile ja kohtunikule on 11 kuud kahe lõõgastava puhkuse ja peesituse aeg, kahtlustatavale – piinav igavik. Muide, teoreetiline küsimus: millistest sissetulekutest oleks Savisaar pidanud kõik need viimased aastad elama, kuna prokuratuur rookis tema käest minema viimasegi penni?

Seitse saadikut viiest erakonnast (puudu jäi Isamaa oma isiklike erisidemete tõttu prokuratuuriga) esitas seadus-eelnõu, et seada uurimisele tähtajalised piirid. Inimesel on, tont võtaks!, õigus pääseda magistraadi (kohtuniku) ette. Mitte nii väga ammu (lugegem Andres Anveldi romaane) saadi uurimistega hakkama kuude jooksul ka siis, kui DNA asemel sai kasutada vaid veregruppe ja neidki vaid välistamiseks, kui sõrmejälgi otsiti papp-kartoteegist ja uuriti suurendusklaasiga ning kui toimiku (mis oli pakk pabereid papp-kaante vahel) viimine prokuratuuri tähendas selle füüsilist viimist elektrirongiga Nõmmelt Balti jaama ja sealt edasi trammiga Võidu väljakule…

Seitsme Riigikogu saadiku vastu rivistus kogu vabariigi juriidiline eliit, kust puudus ainult «Kättemaksukontor». Seda liitu (prokuratuur, KAPO, kõik muud politseid, mõni professor, näpuotsaga kohtunikkegi) tsementeerivad omavahelised abielud, kursusekaaslus, korporatsioonikaaslus, sõpruskondsus. Rahvasaadikute ja inimõiguste poolel on ainult advokatuur. Kannatavad ka kuritegude ohvrid, sest ka nemad ei saa oma õiglust kätte.

«Uurime, palju tahame!», «Asjad on keerukad!», «Vaadake, kui paksud on toimikud!» – hõiguvad õiguskaitse organite esindajad. Unustades, et 90% toimkikutest on pahn (näiteks köidete kaupa salajasi pealtkuulamisi, mis ei tõenda midagi, aga jätavad mulje tööst). Maadevahetus-asja 40 tuhandest leheküljest ei kasutanud prokuratuur ise – 30 tuhandet.

Justiitsbürokraatia kaitseb ennast alati ja oleks tegelikult lihtne panna talle piir sellega, et allutada ta mingile järelvalveorganile. Aga siin on see miinus, et too järelvalvaja võiks hakata tõesti kallutama seda tööd, mida tänane eel-uurimine ikkagi hästi teeb. Sellepärast ongi eel-uurimistähtaegade kehtestamine see täiesti neutraalne «pehme jõud», mis sunniks eeluurimise teostajaid tegelema tõsiste asjadega ettenähtud tähtaegade piires.

Jozef K lugu lõpeb tema hukkamisega ilma, et talle õiget süüdistust sdistud oleks kunagi esitatud. «Protsessi» viimased sõnad on: «Ja oli, nagu jääks häbi temast kauem elama.» Kelle häbi Eestis?