Vanurid.

FOTO: Internet

Ühe teooriana, miks mammutid välja surid, on pakutud, et nad vananesid ja ei suutnud end taastoota. See muuseas seletab, miks väljakaevamiste käigus leitakse enamasti vanade loomade luid ning mammutipojad on leiuna äärmiselt haruldased. Paraku oleme ka meie mööda mammutite trajektoori liikumas: elanikkond vananeb ja väheneb ning sündimus on väike. Sellised protsessid on praegu aset leidmas terves läänemaailmas, kuid Eesti on selles osas ere näide. See ei olene riigikorrast, kas on demokraatia, diktatuur või kuningriik, ega majandusest või riigist. Elanikkonna vananemine on globaalne probleem ning paratamatult seonduvad sellega tulevikus suured vapustused, eeskätt pensionisüsteemi vallas, aga tõenäoliselt lähtub sellest ka vahendite ümberjagamine.

Elanikkonna vananemine annab ennast tunda juba praegu. Kui veerandsaja aasta eest peeti Eestis lähedase hooldekodusse panemist sama hästi kui reetmiseks, siis nüüd on meie hoiakud lähenenud lääne omadele. Ka meie hoolekandesüsteem on üles ehitatud lääne eeskujudel, praeguseks on olemas abitöötajad, kes aitavad hoolitseda vanainimeste eest, on olemas hooldekodud, mis võtavad vastu erinevaid inimesi – nii neid, kes endaga hakkama saavad, kui ka näiteks voodihaigeid ja dementseid.

Meie süsteem töötab viletsamalt kui näiteks Prantsusmaal või Saksamaal, kuid olemasolevagi ülesehitamise eest tuleb tunnustada. Samas on selge, et surve sellele kasvab. Juba praegu pole näiteks dementsetele piisavalt kohti.

Loogiline on, et tekib küsimus, mida teha? See, et mõni ametnik «tunnistas probleemi tõsidust», tähendab bürokraatide keelest eesti keelde tõlgituna, et ka neil pole aimu, mida teha. Muidugi võetakse vastu mingi paber, kuna see on bürokraadi stammkäitumine. Kui häda käes, tuleb koostada dokument, et pärast ei kahtlustataks ametnikku käed rüpes istumises või ebapädevuses, ja et see ametniku resümees halvasti välja ei paistaks. Dokument tuleb esitada parlamendile või valitsusele. On aga selge, et ka see ei aita probleemi pikemas perspektiivis ei leevendada ega lahendada.

Kuigi meie haldusreform pidanuks tasandama vahesid arenenumate ja vähem arenenud omavalitsuste vahel, pole ta seda teinud. See ongi üks moment, millele riigivõim peaks tähelepanu pöörama.

Jaapanlased on organiseerinud oma vanuritele Tais kolooniad, sest seal on nende hooldamine oluliselt odavam. Meil oma Taid ei ole, ja vaevalt et ka Läti, kus kõik on odavam, seda probleemi aitaks lahendada. Hooldekodutöötajad, kes peavad meie vanurite ja voodihaigete eest hoolitsema, peavad igapäevaelus niigi niru palgaga läbi ajama, nii et kokku hoida pole selles vallas enam millegi arvelt.

Kuigi meie haldusreform pidanuks tasandama vahesid arenenumate ja vähem arenenud omavalitsuste vahel, pole ta seda teinud. See ongi üks moment, millele riigivõim peaks tähelepanu pöörama, ja tulema vaesematele omavalitsustele appi.