Usain Bolt jalgpalli MMi finaali vaatamas

FOTO: Instagram / Instagram

Kui küsida kus on neegrite Nobelid, siis ilmuvad välja poliitkorrektsuse adeptid, kes teatavad, et kunagi oli kolonialism ja diskrimineerimine ning üleüldse lõhnab selline küsimus rassismi, natsismi ja koonduslaagrite järele. Tegelikult on mustadel meestel ja naistel tõesti vähe Nobeleid – 15 tükki. Neist 11 rahupreemiat ja kolm kirjanduspreemiat. 1979. aastal sai Nobeli majanduspreemia suur teadlane W. Arthur Lewis Kariibi meres asuvalt Saint Lucia saarelt. Majanduspreemia on kõvem sõna kui rahu- või kirjanduspreemia, sest selle määramisprotsess on oluliselt objektiivsem.

Huvitav, et kellelegi ei tule pähe, et rassistlik on küsida, miks valged on sedavõrd viletsad jooksumehed. Kes neid diskrimineeris, sundis näiteks endale kartulit maha panema, ei lasknud trenni teha? Igatahes on lood nii, et maailmas on umbes 80 sprinterit, kes jooksnud alla kümne sekundi, neist ainult üks valge mees, Christophe Lemaitre Prantsusmaalt. Kuid tema 9,92 Usain Bolti 9,58 kõrval on, nagu võrrelda Zaporožetsit Kamaziga. Ega 200 meetri sprindiga pole lood oluliselt teisiti – 45st alla 20 sekundi mehest neli on valged, nende hulgas seesamune Lemaitre. Või vaadake, kes on ära võitnud kahe viimase aastakümne Bostoni ja Pariisi maratonid. Ikka keenialased.

Mõni nädal tagasi leidis Maailma Pressifoto näituse avamisel aset vestlusring, millel jäi kõlama mõte, et selles, et Musta-Aafrika riikides on asjad pehmelt öeldes viletsasti on süüdi on valged ja kolonialism. Kuid vaadake Musta-Aafrika ajalugu enne valgete tulekut. Mis oli kohaliku eliidi põhiline rikastumisallikas? Orjakaubandus. Kas kannibalism oli? Oli küll, kusjuures delikatessiks peetakse seal pügmeesid, keda inimesteks ei loeta. Siis tulid neetud valged ja keelustasid orjakaubanduse ning inimliha söömise, tõid euroopaliku hügieeni ja meditsiini. Prantslased tõid Aafrika mandrile tasuta meditsiini samal ajal, kui see ilmus Prantsusmaale. Jah, selle tase oli viletsam kui emamaal, kuid asi seegi.

Mulle sattus kunagi kätte raamat Burjaatia ajaloost. Burjaatia pole muidugi Aafrika, aga ka koloonia. Burjaatias oli vahetult enne Esimest maailmasõda süüfiliseepideemia, 40% täiskasvanud burjaatidest põdes seda haigust. Sellest saadi jagu vene ja saksa arstide meeletu jõupingutusega, põhimõtteliselt tuli burjaatidele õpetada elementaarset hügieeni. Kas need, kes seletavad pahadest kolonisaatoritest, tahavad, et vaesed burjaadid senini süüfilise käes vaevleks?

Huvitav, et kellelegi ei tule pähe, et rassistlik on küsida, miks valged on sedavõrd viletsad jooksumehed.

Nüüd pole kolonialismi juba 60 aastat. Mustas-Aafrikas süüakse endiselt inimliha ja kaubeldakse orjadega, elanikkond jaguneb nagu 17. sajandi ususõdade aegses Euroopas nendeks, kes nälgivad ja nendeks, kes röövivad neid, kes nälgivad. Pole riike, on hõimud. Ja pole Nobeleid. Siin on kaks võimalust: kas Nobeli komitees istuvad rassistid või ei soosi nende maade sotsiaalmajanduslik ülesehitus teaduse ja kõige muu arengut.