Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/08/06/11160138t1h9e87.jpg)
Kuigi Postimehe juhtkiri (PM 31.08) sedastas, et tänavuses poolessajas liiklussurmas pole ühte süüdlast, siis süüdlaste otsimist alustatakse ikka ühest peast ja antud juhul on see üks siseminister Andres Anvelti pea.
Olukorras, kus kihutajad on põhimagistraalide kiiruskaameratega suhtlema õppinud, sättides pildistamise ajaks lipsu otseks, võttes kiiruse maha ja siis edasi kihutades, on Anvelt tulnud välja ettepanekuga sama pildistamismeetodit rakendada ka kohalikel teedel. Nagu ta lausus, võiksid kohalikud omavalitsused saada õiguse ise kiiruskaameraid paigaldada, sest tunnevad kohalikke probleemseid teelõike kõige paremini.
Muidugi, plekkmehed teeservades on eelarvesse kõva kopika sisse toonud, kuid kuidas on see seotud liiklussurmasid põhjustajate liiklusest eemale peletamisega enne, kui tapatööd korda saadetakse? Kas nüüd tahetakse osa liikluskorraldusest panna omavalitsuste õlgadele, et saaks süüd veeretama hakata – kohalikud liiklussurmad ja riiklikud liiklussurmad?
Liikluskaamera klaassilm pole politseiniku kaks inimsilma, vaid see on plekkrobot, mis kasseerib liiklushuligaanidelt raha, see makstakse ära ja mis edasi juhtub, on see, et midagi ei juhtu (liiklusrikkujaga). Asjaomased laiutavad käsi – liiklusrikkujate andmeid ei saa säilitada üle aasta! Austatud asjaomased, see on lambajutt! Kas elame Kuul, kus pole servereid või on kellelgi digihaiguslik hirm isikuandmete avalikustamise ees?
Mõelda vaid – liiklusjärelevalvesse on politsei- ja piirivalveamet sel aastal panustanud kuus protsenti rohkem töötunde! Võib-olla tõesti panustati rohkem tunde liiklusvalvesse meie idapiiril. Maanteeliikluses on politseiauto ikka üliharv nähtus. Politseinikud, tulge põõsast välja, tulge liiklusse, sõitke koos liiklusrikkujatega (kasvõi teistvärvi autodega), siis tunnete maanteepätid ära ja kõrvaldate nad «kuriteopaigalt»!
Politseimajor Sirle Loigo filosofeeris: «Kui poleks kiirust, poleks ka õnnetusi.» (ERR, 31.07) Võiks olla veelgi küünilisem – kui poleks autosid, poleks teedel laipasid. Veeres veel üks filosoofiline mõttetera – äkki võiks kiirust mõõta ka liikuvast politseiautost! Minu totakas küsimus – kas seda lihtsat asja pole tõesti siiamaani tehtudki? Kas on jälle mingid mõõteseadmed taatlemata?
Siinkohal tõestisündinud maanteelugu: mõni päev enne siseminister Anvelti heureka-hüüdu olin tunnistaja räigele huligaansusele, kusjuures liikluspätt polnud bemmikunn, vaid riigiametnik. Maanteeameti riiklikku ülesannet täitev hiiglaslik kollane teetöömasin jälitas hobutreilerit vedavat sõiduautot, mis liikus kiirusel 90 km/h, kui ühtäkki pani kollane metallmonstrum signaali üürgama ja kihutas hobutreilerist üle sajase vihinaga mööda. Võite isegi arvata, mida tegid hirmunud hobused treileris ja värisevate kätega sõiduauto juht – õnn, et vähemalt ellu jäädi ja ülaltoodud hirmuäratav number jäi samaks.
Muide, kas olete tähele pannud, et puidukoormaid vedavad rongautod, aga ka kruusakoormatega rekad kihutavad piinliku täpsusega 92–94 km/h, mis jääb kenasti kiirusemõõtja vea piiridesse. Kas ei võiks suuregabariidiliste potentsiaalsete ohuallikate kiirustamist veidi maha jahutada (näiteks 80 km/h)? Üldsegi pole haruldased pildid kummulikeeratud munade-kanadega kaubikutest ja kraave kündvatest rekadest.
Niisiis, liikluspolitsei taasloomise küsimus pole mitte kas, vaid millal ükskord ometi. Loodaks väga, et see jääb uue siseministri teha, aga siin paluks küll kiirustada, kasvõi sajaga.