Neeme Korv: me sureme mugavusse

Liiklusohtlik nutitelefoni tarvik. FOTO: Veebikonstaabel Maarja Punak Foto: Veebikonstaabel Maarja Punak

Poolsada hukkunut seitsme kuuga. Must liiklusaasta sunnib ikka ja jälle otsima põhjuseid, miks nii. Liiklusohutuse analüüs ei ole meil paraku kuigi heal järjel – seda peegeldab levinud arvamus, et kuna igaüks on liikleja, pole siin midagi keerulist. Poliitikud, kellelt aru nõutakse, on samuti inimesed ja nii saamegi enamasti kuulda lööklauseid.

Samas ei saa muidugi väita, et kitsaskohad jäävad täiesti märkamata. Üks maanteeameti viimase aja suuri kampaaniaid «Kui juhid, siis juhi!» hoiatab kõrvaliste tegevuste eest autoroolis. Tõepoolest. Tähelepanematus tänavatel on massiline. Tehnoloogia areneb, inimene aga mitte.

Kunagi ajasid meid naerma Aasia turistid, kes jalutasid ringi, kaelas kaks fotoaparaati ja käes videokaamera. Inimene ei suuda mitut pildikasti korraga kasutada. Samamoodi pole mõeldav, et oleme ühtäkki saavutanud erakordse suutlikkuse klappidest muusikat kuulates, vesteldes või sotsiaalmeediasse postitades olla ka liikluses valvsad. Olgu ülekäigurajal või rooli taga.

Autode aktiivsed ja passiivsed turvaseadmed on meeletult arenenud. Tootjaid on survestanud Euroopa Liidu regulatsioonid (näiteks ABSi ja stabiilsuskontrolli kohustus), teisalt konkurents, mis omakorda on tingitud tarbijate hoiakute muutumisest. Turvalisust peetakse uut autot ostes tähtsaks, sest see on vähendanud raskete tagajärgedega õnnetusi.

Kuid seesama turukonkurents on toonud autodesse üha rohkem online-multimeediat, üha suuremad ekraanid ning lõppeks võib majatarvete poest vanassegi autosse osta, taevas hoidku, roolirattale (!) kinnitatava nutitelefoni hoidiku. Poleks vist vaja üle rääkida, et niisugusesse kohta paigutatud seade segab juhtimist, olgu see varustatud kuitahes hea liiklust jälgiva äpiga.

Oleks vast viimane aeg saatan peltsebuliga välja ajada ning hakata uute autode puhul nõudma tootjailt sõidu ajal teatud süsteemide piiramist.

Poolteist sajandit tagasi tõi hobune napsitanud peremehe kõrtsist koju. Inimesed on jäänud inimesteks – isesõitvat autot tahetakse just sellesama hobuse rolli täitmiseks. Olgu siis tegemist keelatud alkoholijoobe või praegu legaalse nutijoobega. Mulle näib, et lootus lükata vastutus sõidukile pole määratud täituma ennekõike seetõttu, et abi, mida infotehnoloogia areng pakub, tasalülitatakse meelelahutusfunktsioonidega.

Ilmselt kõige enam arenenud isesõitvate Tesladega juhtunud õnnetused näitavad, et inimene usaldab tehnoloogiat peaaegu pimesi. Hiljuti rääkis mulle üks tuttav, et vaatab kiirusepiiranguid peamiselt ainult GPSi ekraanilt. Teine kinnitas, et Spotify kasutamise võimalus lausa kehutab teda pidevalt juhtmise ajal muusikat otsima. Politsei tõdes äsja, et keegi olla vaadanud autot juhtides jalgpalli MMi.

Kui tähelepanu hajumise kui kasvava probleemi hüpotees õnnetuste analüüsis kinnitust leiab, oleks vast viimane aeg saatan peltsebuliga välja ajada ning hakata uute autode puhul nõudma tootjailt sõidu ajal teatud süsteemide piiramist. Mugavust, inimese peamist nõrkust, on väga raske kõrvaldada.