Juhtkiri: eesti džigitid

Dagestanlased 1960ndatel. Foto: travelask

Iisraelist tulevad uudised selle kohta, kuidas seal on välja töötatud nanokiip, mis aitab diagnoosida kopsuvähki kõige varasemas staadiumis üheksal juhul kümnest. Lõuna-Koreas on käiku antud 5G võrk, mis lubab andmevahetust kiirusega 19 gigabaiti sekundis. Saksamaal katsetatakse silmaproteesi, mis teeb pimedast nägija. Jaapanis on loodud meetod tüvirakkude kasvatamiseks inimese nahast. Tore, kui sellised uudised tuleksid ka Eestist, kuid selle asemel kuuleme hoopis, kuidas keegi on oma lollusest vigastanud ennast või kedagi teist.

See, et tänapäeva inimestele meeldib nuppu vajutada, pole uudis. See, et nupu vajutamisega tegeletakse autoroolis ja nii põhjustatakse õnnetusi, ka mitte. Viimastel nädalatel on aga korduvalt tulnud uudiseid, et Eesti pealinna keskel paugutatakse püstoliga nagu mõnes Kaukaasia vabariigis. Või Moskvas, kus uhked ja vaprad džigitid aeg-ajalt Allahi tahtel argadele ja rumalatele uskmatutele koha kätte näitavad.

Sellest, miks niisugused asjad mõnes kohas aset leiavad, võib isegi aru saada. Lihtsalt ajalooline traditsioon on selline. Mõnes Soome piirkonnas, näiteks Pohjanmaal, või Kaukaasia mägilastel on kombeks erimeelsusi nugadega klaarida. Eestlastest läks puss varem kiiresti käiku setudel, kuid setudel oli aumehe reegel, et pussi ei keerata haavas ringi.

Eestlastel pole noaga vehkimise traditsiooni, nagu ka püstolipaugutamise oma. Ameerikas on näiteks pikk relvakandmistraditsioon. Tulirelvadega hangiti toitu ja kaitsti end indiaanlaste eest. Kui puhkes sõda, oli vaja kõik relvastatud mehed saada maakaitseväkke. Relv oli seal sama vajalik kui kirves või labidas, kuid tänapäeval on see kõik juba anakronism.

Eestis pole 19. sajandi Kentucky ja pole vaja karta ei indiaanlaste kallaletungi ega metsloomi. Ka sõja puhkemise tõenäosus on väike ja sellisel puhul on püstol enamasti kasutu.

Eestis pole 19. sajandi Kentucky ja pole vaja karta ei indiaanlaste kallaletungi ega metsloomi. Ka sõja puhkemise tõenäosus on väike ja sellisel puhul on püstol enamasti kasutu. Kes pelgab sõda, tehku läbi ajateenistus ja liitugu Kaitseliiduga. Sellest on oma maa kaitsel palju rohkem abi.

Ei sel nädalal Lasnamäe tulistamises kasutatud ega näiteks hiljuti kohviku VS ees käiku lastud püstol olnud mõeldud oma maa kaitsmiseks, kui näiteks tšekistid peaksid kallale tulema. Relv pole mänguasi ega mõeldud poosetamiseks. Paraku on vähemalt mõlemal mainitud juhul relv habemega laste kätte sattunud.

Sellised juhtumid tõstatavad küsimuse relvakandmise piiramise kohta. Tõepoolest, relvad ei tohi sattuda ebaadekvaatsete ja psüühikahäirete all kannatavate omanike kätte. Üks karmimaid relvakandmisseadusi on tänapäeval Suurbritannias, kus 1980ndatel korjati kööginoast tõsisemad relvad rahva käest ära. Kas Eesti peaks Suurbritannia rada minema, on ise küsimus, kuid selge, et Eestis, kus pole karta ei grislikaru ega punanahku, ei lähe relva enesekaitseks tarvis.