Antropoloog: miks koopast päästetud Tai poisid pühitseti budistlikeks noviitsideks?

Enne kui koopast päästetud Tai poisid pühitseti noviitsideks, lõigati neil juuksed maha. Foto: SCANPIX

Budismis mängib annetuskohus suurt rolli, kirjutab Princetoni Ülikooli antropoloogiadotsent Andrew Alan Johnson veebiväljaandes The Conversation.

Dramaatilise päästmise järel Nang Noni koopast pühitseti Tai poisid ja nende jalgpallitreener üheksaks päevaks noviitsiks, millega austati nende päästmise käigus hukkunud endist Tai mereväe eriüksuslast Saman Kunanit.

Mungaks ehk bhikkhuks, nagu neid nimetatakses theravaada-budismile iseloomulikus paali keeles, saab pühitseda ainult vähemalt 20-aastaseid mehi. Niisiis ainult treener sai pärismungaks. Üksteist poissi – välja arvatud üks, kes oli kristlane – pühitseti noviitsiks ehk neniks, kellele kehtivad mitmed piirangud.

Selline pühitsemine ei ole tegelikult üllatav. Theravaada-budismis on mungaks pühitsemine ja sel moel pälvitud teenete annetamine suurim au, mida üks inimene saab teisele osutada.

Mungad Tai elus

Safrankollases rüüs pöetud peaga mungad on välismaalaste silmis vaat et Kagu-Aasia sümbol. Neid võib näha almusekausiga tee ääres, külaelanikelt peotäit riisi vastu võtmas oma varahommikustel rongkäikudel või õhtuti kogunemas laulma paalikeelseid pühi tekste mõnes budistlikus templis, mis asuvad enamiku Tai külade keskel. Oma uuringute käigus olen veetnud tunde vestlustes munkadega alates suurte templite ülematest kuni nendeni, kes on pühitsetud ainult lühikeseks ajaks.

Samuti olen kohtunud munkadega, kes tegelevad «võlukunstiga», näiteks ravimisega. aga ka munkadega, kes pidasid ennast õpetlaseks. Nagu paljudele reisimeestele, jätsid mungad kõigepealt mulje kui inimestest, kes püüdlevad ilmaelust lahku lüües virgumise poole.

Isegi üleujutus ei sega Buddha munka mediteerimast. Foto: Scanpix

Tõepoolest, selline isolatsioon seisab budismi õpetuse keskmes. Budistide silmis toovad ilmalikud ihad kaasa ainult kannatusi. Ihadest loobudes võib aga jõuda õnne ja viimaks virgumiseni.

Ent mungad ei ole ühetaoline mass. Budistid võtavad mungaelu – sangha – omaks väga erinevatel põhjustel, millest ainult osa on seotud sooviga jõuda virgumiseni. Mõned võivad jääda mungaks kogu eluks, aga enamik budiste laseb end mungaks pühitseda piiratud ajaks. Need Tai budistid, kellega mina olen kokku puutunud, on pühitsetud mungaks mõneks kuuks lapsepõlves, kogu pikaks vihmaperioodiks või ka pelgalt päevaks enne asumist ohtlikule teekonnale või pärast vanema surma.

Budism, nagu seda praktiseeritakse Tais, tegeleb paljude ilmalike asjadega. Arvesse võetakse ka neid inimesi, kes ei pruugi veel olla valmis maailmale lõplikult selga keerama.

Mungaharidus

Enne valitsuse ülalpeetavate koolide ilmumist 19. sajandi lõpul olid budistlikud templid peamised asutused, mis tegelesid Tai poiste harimisega. Juba viieaastaselt viidi poisid templisse, et nad õpiksid lugema ja kirjutama – ning mõistagi omandaksid ka budismi alused.

Kui theravaada-budism teise aastatuhande algul Kagu-Aasiasse jõudis, tõrjudes sealt välja senised hinduismi ja mahajaana-budismi kohalikud vormid, kujutas hariduse edendamine ka külades endast tõeliselt revolutsioonilist mõtet, mille maainimesed innuga omaks võtsid.

Theravaada-budism ei keskendunud mitte kuningate ja üldse võimu, vaid tavaliste inimeste kogukondade teenimisele. Küla keskel asuv tempel täitis lisaks usukeskusele kooli, turu, võõrastemaja ja sotsiaalkeskuse rolli.

Tänapäeval on Tai poiste harimise valdavalt enda kanda võtnud riigikoolid. See on ühtlasi võimaldanud korralikku tüdrukute harimist.

Aga osa budistlikke koole on siiamaani alles, eriti Tai põhjaosas, ning neis keskendutakse jätkuvalt peamiselt meeste usulisele harimisele. Neis on kasutusel kohalik Põhja-Tai kiri (see erineb Kesk-Tai omast ja on muidu peaaegu tarvitusele kadunud) ning õpitakse hoolega ka religioonis olulisel kohal seisvaid paali ja sanskriti keelt.

Karma ja teened

Kuid haridus ei ole ainuke põhjus lasta ennast mungaks pühitseda.

Suurem osa tailasi laseb ennast pühitseda selleks, et pälvida teeneid (tham bun). Enese pühendamine Buddha õpetuse ehk dharma uurimisele üks pühimaid tegusid, mida inimene saab ette võtta. Usutakse, et mungaks pühitsetud budistid pälvivad rohkelt teeneid (bun).

Budistile on terve elu üks sündide ja taassündide jada, milles varem tehtud heateod määravad kindlaks, kus ja millises vormis – inimese, looma, jumalusena – uuesti sünnitakse. Viimaks, paljude elude järel, lubavad omandatud teadmised ja teened tsüklist pääseda ja lõplikult virguda.

Antropoloog Lucien Hanks on aga kirjeldanud, kuidas Tai usupraktikas saab teeneid ka teistelt pälvida ja neid teistele annetada. Tavaliselt on teenete saajaks vanemad. See on järglaste tavapärane viis vanemate toodud ohvrite eest tänu avaldada.

Poisid ja nende treener annetavad praegu oma teened ohvitser Samanile, et teda võiks järgmises elus ees oodata parem ümbersünd.

Annetuskohus

Nagu paljudes maailma keeltes, leidub ka tai keeles sõnu ja mõisteid, mida on raske tõlkida. Üks neist on krengjai, mis tähendab kohusetunnet kellegi suhtes, kes on teinud nii suure kingituse, et seda ei ole võimalik tasuda. See on väga tugev ja sügav tunne.

Päästetöödes hukkunud endise Tai eriüksuslase Saman Gunani mälestustseremoonia. Foto: Scanpix

Kõrvaltvaatajal pole kindlasti raske ette kujutada tänutunnet, mis valitseb poistes ohvitser Samani suhtes, küll aga võib kerge olla jätta tähele panemata vastutust, mis samuti poiste õlul lasub. Teoreetilise antropoloogia klassik Marcel Mauss on täheldanud, et kingid käivad käsikäes kohustusega – ja elu ohverdamine pole selles mõttes kuidagi erand.

Niisiis, poistest ei saanud noviitsid mitte tingimata selleks, et nad mõtiskleksid oma saatuse või koopas kogetu üle. Esijoones said neist mungad selleks, et tasuda Samani ohvri eest suurima kingiga, mida nad vaid suudavad pakkuda.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Lahtiütlus: Andrew Alan Johnson on seotud Ameerika Ühendriikides tegutsevate Aasia Uuringute Seltsi ja Ameerika Antropoloogiaseltsiga.