Oli 1991. aasta kuum august. Pühapäeval, 4. augustil kogunesid Tallinna Tehnikaülikooli konverentsile üle 150 Eestimaa Rahvarinde delegaadi. Trotsides kuuma ilma, oli auditoorium kella üheteistkümneks delegaatidest, ajakirjanikest ja kutsutud külalistest täis. Kaheksa tundi kestnud Ignar Fjuki juhitud mõttetalgutes keskenduti vene küsimusele Eesti poliitikas ning võimalikele erakorralistele parlamendivalimistele. Peatuti ka Leedus toimunud traagilistel sündmustel ning tehti plaane, kuidas tähistada MRP aastapäeva 23. augustil.

Konverents toimus keerulisel ajal. Rahutu oli Ida-Virumaa. Leedus maeti 3. augustil rünnakus Medininkai piiripunktile hukkunud seitse piirikaitsjat. Provokatsioonid, mis olid suunatud olukorra destabiliseerimiseks, tegelikult vaid tugevdasid iseseisvumispüüdlusi Balti riikides. 20. augustile oli Moskva plaaninud liidulepingute allkirjastamise. Oli selge, et Baltimaad liidulepinguid ei sõlmi. Seda oleks tõenäoliselt teinud vaid üheksa liiduvabariiki. Küsimuseks jäi, millised oleksid olnud väljavaated Eesti ja Nõukogude Liidu läbirääkimisteks? Oli kujunemas olukord, mis võis viia Nõukogude Liidu murenemiseni. Riigipöördekatseni Moskvas oli jäänud vaid kaks nädalat.

Konverentsi esimene aruteluteema oli võimalikud erakorralised valimised.

Nagu teised poliitilised jõud, pidas ka RR oluliseks nõukogulike struktuuride lammutamist ja uute parlamendivalimiste korraldamist 1992. aasta kevadel. Põhiettekande teinud Peet Kask rõhutas, et vaatamata ülemnõukogu puudustele ei peaks kiirustama parlamendi ümbervalimisega ja mõtet on seda teha alles pärast poliitilisi muutusi. Sõna võtsid ka valitsusjuht Edgar Savisaar, Tallinna linnapea Hardo Aasmäe, Mati Hint ja Oleg Kangur jt.

Savisaare meelest polnud mõtete uut ülemnõukogu valida või minna vahevariandile, tuli valida kohe riigikogu. Ka andis ta mõista, et kui Nõukogude valitsus ei näita head tahet ja valmisolekut tõsisteks läbirääkimisteks Eestiga, võib Eesti jõuda iseseisvuse väljakuulutamiseni. See nõuaks aga teatud eeltingimuste täitmist ja meie poliitiliste jõudude vahelisi kokkuleppeid. Uue esinduskogu vajadust kinnitas ka kohal viibinud Rojalistide Partei liider Kalle Kulbok.

Teine oluline teema oli vene küsimus Eesti poliitikas koos kodakondsuse poliitikaga. Põhiettekande tegi RR volikogu liige Jevgeni Kalinin, sõna said ka Sergei Gorohhov, Mati Hint jt. Kõik kõnelejad pidasid vajalikuks sellele küsimusele enam tähelepanu pöörata. Narvalase Sergei Gorohhovi meelest vajasid venelased abi, et harjuda olukorraga. Mure Ida-Virumaa pärast pani RRi otsima kompromisse, et säilitada Eesti riigi terviklikkus. Samuti peeti oluliseks enam kohaliku eripäraga arvestamist ja liidulise alluvusega ettevõtete aitamist Eesti majandusse integreerumisel.

Pikem vaidlusteema oli kodakondsuse andmine Eestis alaliselt elavatele muulastele. Vaieldi kahe variandi vahel: kas kodakondsuse nullvariant või optsioon. Esimesel juhul saanuks kõik siin elavad muulased mingil hetkel automaatselt kodakondsuse. RR eelistas kogu Euroopas levinud arusaama, et kodakondsuse taotlemine on iga isiku vaba tahe.

Arutelu otsuseid tutvustanud Marju Lauristin pidas kodakondsuse küsimuse lahendamist väga oluliseks eelseisvatel valimistel. Rahvarinne toetas ettepanekut võimaldada teatud aja jooksul (6 kuni 12 kuud) pärast iseseisvuse saavutamist Eestis alaliselt elavatel muukeelsetel elanikel saada kodakondsus vaba tahteavalduse alusel ilma mingite lisatingimusteta (optsiooni teel).

Üritus venis plaanitust palju pikemaks, read saalis hõrenesid. Enne lõppu tekitas elevust Kalle Kulbok, kes teatas, et uutel valimistel tuleb võimule kuningriiklaste juhitud koalitsioon, ning kutsus samas astuma ka rojalistide toetajaliikmeks.

Juba järgmisel päeval oli avalikult etteheiteid konverentsil Rahvarinde põhikirjast kõrvalekaldumisele ja hääletamisele, kuna osa otsusi olla langetatud ilma piisava kvoorumita, ning ka ajakirjanikele, kes olevat moonutanud Edgar Savisaare kõnet sellest üksikute lausete väljanoppimisega. Teiste poliitiliste jõudude kriitika alla sattus ka Rahvarinde otsus kodakondsusest.