Avarii teinud Ferrari õnnetuspaigas.

FOTO: Politsei

Sõidan Tartust Rakvere poole, püsikiirusenäidik 93 peal, raadios lastakse juba kolmandat korda tunnis Nublu hitti «Mina ka», konditsioneer on nii põhjas, kui olla saab, aga uni tikub ikkagi silma. Kõik teised autod sõidavad minust mööda.

Ühe kurvi taga keerab reka end parasjagu külili ja blokeerib peaaegu kogu tee. Tolm hajub ja juht ronib ropendades kabiinist välja. Äsja mööda kihutanud autod peatuvad. Mina ka. Midagi traagilist ei juhtu. Õnneks oli minu enda kiirus seekord okei, õnneks ma ei vaadanud seekord nutitelefoni, õnneks ma ei olnud silma looja lasknud…

Teen pildi, saadan ära ja sõidan edasi.

Kümmekonna minuti pärast kuulen sündmuskohale ruttavate operatiivmasinate lähenevaid sireene. Selleks ajaks on pilt ajalehe veebiküljel saanud juba mitu tuhat klikki.

Edev kultusauto on lömmis, justkui ähvardav ennustus õitsva majandusbuumi peatsest paugust. Õnneks jäävad seal kõrrepõllul kõik ellu.

Paar päeva hiljem juhtub nelja autoga liiklusõnnetus Narva-Tallinna maanteel. Seal saab üks inimene surma ja kuus inimest viiakse haiglasse, nende seas kolm last.

See lugu saab mitu korda rohkem klikke. «Tuleb lisa,» lubab veebiväljaanne. Lisa tulebki – nii loole kui ka õnnetustele.

Politsei koguneb kriisikoosolekule, sest tänavu on liikluses hukkunud juba sama palju kui kogu möödunud aasta jooksul kokku. See 31-aastane mees seal saja esimesel kilomeetril ongi 48. ohver.

Tapmine liikluses on saavutanud epideemia ulatuse. Politsei loeb moraali, aga see ei aita. Paljud õnnetused olevat põhjustatud just juhi kõrvalise tegevuse tõttu, telefonis vaadatakse sõidu ajal isegi filmi.

Ajuteadlane räägib raadios, et see on ehe näide sõltuvusest, kui sa pead tegelema mingi tegevusega kohta ja aega valimata. Võib-olla peaks neilt sõltlastelt lihtsalt load ära võtma? Kunagi ei tea, kas kõrvalteelt minu poole kihutava auto juht parasjagu armukesele sõnumit ei saada või «Aktuaalset kaamerat» ei vaata.

Palaval suvel ringi sõites võib igaüks meist tuua näiteid liiklusohtlikest olukordadest, kuhu ta on enda tahtmata sattunud. Kahtlemata pole kõiges süüdi rüperaal ega nutifon. Mõni teeb vale liigutuse ülbusest, mõni lohakusest, mõni ei oskagi paremini.

Korra oli mul ühel lõigul tunne, et mu auto on mingi ime läbi nähtamatuks muutunud. Mitu teist sõitis lihtsalt ette. Ja uskuge mind, need juhid ei tegelenud küll kõrvaliste asjadega, vaid vahtisid etteheitvalt otsa ning podisesid midagi. Küllap see podisemine on samuti kõrvaline tegevus või siis vähemalt liiklusraevu leebem vorm.

Uus nädal algab teatega, kuidas Viljandi kandis Ferrari põllule kihutab. Edev kultusauto on lömmis, justkui ähvardav ennustus õitsva majandusbuumi peatsest paugust. Õnneks jäävad seal kõrrepõllul kõik ellu.

Aga klikke saab see lugu kordades rohkem kui eelmised rindeteated liiklusest kokku. Õnnetused huvitavad inimesi. Nii oli, on ja jääb.

Mõni kord kuus laekub meie toimetusse Ida politseiprefektuuri pressiteenistuse meil, kus must valgel kirjas: «Lääne-Virumaal ei registreeritud täna ühtegi sündmust.» See on ilus tõik, aga sellega ei ole paraku uudistemaailmas, kus inimesi ainult veri, higi ja pisarad huvitavad, mitte midagi peale hakata.