Wagneri Grupi tegevust uurinud Aleksandr Rastorgujevi, Kirill Radtšenko ja Orhan Džemali portreed Moskva ajakirjanike liidu hoone juures.

FOTO: SCANPIX

Tõel on Venemaal juba kaua rasked ajad olnud. Sel on kalduvus seal raskesti välja tulla. Ega inimestel, olgu need ajakirjanikud, riigitegelased või muud taolised, seda tööd tehes ka kerge ole. Anna Politkovskaja, Natalja Estemirova, Boriss Nemtsov – kõik tapetud. Aga nimekiri on pikk. Ja täienes nüüd hiljuti veel kolme nimega.

Need on ajakirjanik Orhan Džemal, režissöör Aleksandr Rastorgujev ja operaator Kirill Radtšenko. Ööl vastu 31. juulit langesid nad Kesk-Aafrika Vabariigis varitsuse ohvriks. Mehed kavatsesid kaugel eksootilisel maal teha filmi Kremliga tihedalt seotud Vene paramilitaarsest organisatsioonist Wagneri Grupp, mis on tegutsenud peale Aafika veel Ukrainas ja Süürias.

Asjatundjate meelest sai varitsuse eesmärk olla ainult mõrv, sest meeste liikumismarsruut ja ajagraafik olid teada; seda enam, et röövlid on sealmail saagiga väga hoolikad. On välja pakutud kaks mõjuvat põhjust, miks valiti selline võigas tee. Esiteks taheti ära hoida uurimisega kaasnev oht, sest Venemaal on palgasõduriks olemine ja sellega seotud tegevus ametlikult endiselt kriminaalkorras karistatav. Teiseks saadeti niisuguse musklinäitamisega kõigile sõnum, et seda teemat ei maksa enam uurida.

Kesk-Aafrika Vabariigis toime pandud roima tellijad ja selle täideviijad on pääsenud juba eos puhtalt.

Mõrvajuhtumit hakkab menetlema Venemaa uurimiskomitee. See on sama organ, kel on komme ebameeldivate juurdluste puhul silm kinni pigistada või takerduda mingitesse müstilistesse asjaoludesse. Sestap ei ole liialdus väita, et Kesk-Aafrika Vabariigis toime pandud roima tellijad ja selle täideviijad on pääsenud juba eos puhtalt.

Kremlit ja temaga seotud ringkondi arvustavate inimeste tapmine Venemaal või välismaal ei ole saatuse mäng. Sellele vihjavad ka näitajad riigi soorituse kohta. Pressivabaduse poolest on idanaaber 180 maa seast 148. kohal. Õigusriikluse, valitsemise ja kohtumenetluse indeksis on nad maandunud 89ndaks 113 hulgast. Võimud teevad kõik endast oleneva, et tõde päevavalgele ei pääseks. Nagu ütles tapetud Politkovskaja: kui tahad töötada ajakirjanikuna, siis kujutab see endast täielikku orjameelset allumist president Vladimir Putinile. Vastasel juhul ootab sind surm, kuul, mürk või kohus.

Inimõigustele, sõnavabadusele ja rahvusvahelisele korrale sülitamine Moskvas ei saa muidugi takistuseks neile küünilistele ja rumalatele inimestele Eestis ja mujal läänes, kes kutsuvad üles looma sõbralikke suhteid idanaabriga. Head läbisaamist on küll vaja, aga mitte neil tingimustel, mida meile pakutakse. Me ei saa vaikida kuritegudest, mille niidid ulatuvad lõpuks Kremli režiimini. Kuna Venemaa kodanikuühiskond on mingis mõttes halvatud, on just lääne moraalne kohus ulatada abikäsi ja näidata ka näpuga, kuni asjad võtavad sealmail teise pöörde.