Sirbis sel reedel: muusikamänedžerid, Tartu linnaruum ja Peipsi järve kehv tervis

Sirbis 3. augustil:

Sirp 3.08 Foto: Sirp

TAMBET KAUGEMA: Lähme kas või joostes, et jõuda rannapeole

Eesti teatrisuve võib võtta kui kolm kuud kestvat festivali, sarnasusi leiab palju. Maikuus tehakse suveetendustega ots lahti ning neid antakse peaaegu augusti lõpuni välja. Mõistagi on teatrifestivale mitmesuguseid, mõnel väiksemal pakutakse vaatamiseks vaid nelja-viit lavastust, ent enamasti iseloomustab neid siiski küllus ja mitmekesisus. Lühikese aja jooksul suure koguse lavastuste järjest vaatamine annab festivalipublikule võimsa koondkogemuse, nähtu põimub ja loob seoseid, mida ükshaaval nokkides kätte ei saaks.

MERLI ANTSMAA: Kes on muusikamänedžer ja kas eesti artist saab ise hakkama?

Edukate bändide taga on suurt vaeva nägevad mänedžerid, kelle rolli tihti ei hinnata ega märgata. Muusikamänedžerid Sandra Sersant (Liis Lemsalu, Rainer Ild), Toomas Olljum (Ewert and The Two Dragons, Iiris, Miljardid, Rasmus Rändvee), Thea Lillepalu (NOËP), Leelo Lehtla (Pavlo Balakin, Maria teatri koor, Mehhiko ansambel Wohl, Muusikamänedžeride Foorum) ja Magnus Andre (Talbot) arutlesid kolleegi Merli Antsmaa (Rüüt) kutsel mänedžeri rolli ja nüansside üle.

ANNE VINGISAR: Tartu Sõpruse sild kui kahe vastanduva linnapoole ühendaja

Tartu on ajalooliselt jõeäärne tsivilisatsioon ühes talle omase jõekultuuriga. Linn tekkis üleujutava jõe ürgoru keskjooksule, mis oli ainuke koht soisel jõekaldal, kuhu sai sildu rajada, et ühendada Kagu- ja Põhja-Eesti vaheline maismaatee. Ühelt poolt on Emajõgi Tartu tekkepõhjuseks ja linna indetiteedi osa, kuid teisalt jaotab jõgi linna nii füüsiliselt, mentaalselt kui ka sotsiaalselt kaheks.

ANNA-LIISA UNT: Veel üks elu andev südamelõikus Tartu kesklinnas

Kui kaubamajade ristmikult ehk Tartu täielikust tsentrist Turu tänavale pöörata, saab linn järsku otsa. Ülepaisutatult lai tänavakoridor ja jõeäärse maa-ala kõikuva tasemega arhitektuur jätavad äärelinna mulje, nagu poleks siin keegi kunagi millestki väga hoolinud. Zeppelini kaubanduskeskuse tagant algab justkui poole kilomeetri pikkune hoomamatu sillaalune.

HELLE MÄEMETS: Käsi kehva tervisega Peipsi pulsil

Viimase aasta jooksul on tuliselt ja teravalt üles kerkinud Tartu lähistele kavandatud tselluloositööstusega seonduv. Seetõttu ei saa mööda vaadata suurjärvest Peipsist, kuhu hakkaksid jõudma tehasest välja voolavad rohkem või vähem ohtlikud jäägid. Seda meie ühisvara, Euroopa suuruselt neljandat järve pindalaga 3555 km², on tänu dr Juta Habermani eestvedamisele tutvustatud mitmes monograafias, mis käsitlevad valdkondi tektoonikast folkloorini. Et pisut selgemaks saaks, mis on Peipsi korduvalt mainitud kehva seisundi taga, tutvustan veekogude eutrofeerumist ning nende ökoloogilise kvaliteedi hindamist. Kindlasti pole see kõikehõlmav ülevaade, vaid kajastab autori teadmust, mis on kujunenud viimase paarikümne aasta jooksul Peipsi taimestikku uurides ning kolleegide tulemusi jälgides.

ALESSANDRA BALTODANO: Keskkonnaeetika – antropotsentrislik vs ökotsentristlik

Rahvusparki ja looduskaitseala mõistetakse keskkonnaalaselt ökoloogilisena, sest eeldatakse, et nende eesmärgid ja rakendus ühtivad ökoloogilise eetikaga. Tõepoolest, eeldus tundub loogiline ning paljud kuulsad looduskaitsjad, nt Edward O. Wilson, toetavad tugevalt looduskaitsealade säilitamist ja nende arendamise jätkamist. Olgugi et see on mitmeti õigustatud, arvesse võttes, et looduskaitsealadel täidetakse elupaikade ja liikide säilitamise eesmärke, tasub meeles pidada, et kuigi looduskaitsealad võivad teoorias näida olemuselt ökotsentrilisena, on nende rakenduses jäänud püsima antropotsentrilised seisukohad. Juba nende alade ilming par excellence, s.t piir, tugineb harjumuspärasele inimese ja looduse lahutamisele, mis suuremas plaanis raskendab kooseksisteerimist.

JÜRI HAIN: Hüpe rahvusvahelisse graafikasse

Vive Tollist on kirjutatud mitu monograafilist teost ning tema loomingut on käsitletud sadades artiklites. Enamikus neist on kas täiesti mööda mindud või ebatäpselt kajastatud näitust, mille tulemusena kunstniku rahvusvaheline retseptsioon sai varasemast erineva käände. Kahjuks on praeguseni jäänud ebatäpseks selle näituse pealkirja noteerimine meie kunstikirjanduses ning isegi toimumise aeg. 2004. aastal Mai Levini koostatud kataloogis on rubriigis «Näitused» see väljapanek noteeritud niiviisi: «1969 European and Swedish graphic art. Stockholm, Sweden.» 2011. aastal ilmunud Vappu Thurlowi monograafias korduvad samad andmed.

REBEKA PÕLDSAM: Milline on sinu vabadusvõitlus?

Juulis avati uues vormis ja uue nimega okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu. Mulle hakkas okupatsioonide muuseum eriliselt meeldima, kui keskkooli ajal sattusin sinna tsenseeritud «Magnuse» salajasele linastusele. Nüüd aga võin öelda, et pole paremat pidukõlli ja sõbralikku sajatust «EV100» programmis kui uus iseolemist mõtestav ja olevikku vaatav ekspositsioon. Kui 2011. aastal avatud Suurgildi hoones Eesti Ajaloomuuseumi uuendatud ekspositsioonile on ette heidetud turistlikku pealiskaudsust, siis samamoodi lööb tummaks Vabamu Pagari 1 maja KGB kongide filiaali silt, mis tekitab pigem eksklusiivse ööklubi kui ajalooinstitutsiooni assotsiatsiooni. Ent Vabamu on lahendatud emotsionaalset tasakaalu hoides ning järgides ühiskonnateadusliku museoloogia parimaid tavasid, kus rahvus pole rindejoon, vaid tähtis kultuuriline fenomen nagu paljud teised.

Arvustamisel

Ingmar Bergmani «Puumaaling. Pärast proovi» ja Villem Valme «Öömüük aknast»

mängufilm «Utøya, 22. juuli»

näitus «Kadunud eesti skulptorid. Linda Sõber ja Endel Kübarsepp»

Eesti muusikud festivalil «Pori Jazz», festival «Sweet Spot» ja XXVI Viljandi pärimusmuusika festival