Kristi Malmberg: rahvasaadiku palk võiks tõusta

Toompea loss, kus tegutseb riigikogu. Foto: Liis Treimann/Postimees

Kui ajakirjanduses hakkavad ilmuma artiklid rahvasaadikute töö põhjalikust muutmisest ja palga vähendamisest, on valimised tavaliselt lähedal. Nii esitas ka poliitik Margus Tsahkna Postimehes terve reformikava, kuidas riigikogu tööd tõhusamaks teha.

Muuhulgas sisaldab kava ettepanekut kaaluda riigikogu liikme töötasuks ühte Eesti keskmist palka. See ettepanek pole mitte ainult läbinisti populistlik, vaid ka ohtlik. Praegu saab parlamendi lihtliige palka 3437 eurot kuus, sellele lisanduvad kuluhüvitised kuni 30 protsenti palgast. Eesti keskmine palk oli tänavu I kvartalis 1242 eurot. Vahe on suur.

Samas on ka selge, et üleliia tööga koormatud pole suur osa saadikutest kindlasti ja paraku eravestlustes mitu neist seda ka tunnistab. Teine muret tekitav asjaolu, mis neist vestlustest välja tuleb, on iga valimisega vähenev kompetents. Aina vähesemad saadikud on suutelised juriidilisest tekstist aru saama, rääkimata sellest, et nad suudaksid ise sellist teksti toota.

Riigikogu keskmist taset palgalangetusega ei tõsta, see on selge. Koos palga vähenemisega tuleks küll kõne alla ka riigikogu töönädalate arvu kärpimine kolmelt nädalalt kuus ühele, kuid see tähendab, et ei jää palju alles ka neid pühendunud saadikuid, kes tõepoolest palehigis eelnõudega töötavad. On inimlikult mõistetav, et ka riigikogusse valitud helgemad pead keskenduvad ülejäänud kolmel nädalal kuus mingile muule põhitööle ja tähelepanu seadusloomele hajub.

Palgalangetuste ja tööaja kärpimise asemel tasuks pigem vähendada märgatavalt riigikogu koosseisu ning kaaluda juba mitu aastat paigal seisnud palga tõstmist.

Pealegi, hingega oma töö juures olev juht või tippspetsialist ei hakka sellist põhitegevust hakkivat lisakohustust oma ellu üldse võtma. Võib vastu vaielda, aga vaid kord kuus ühe nädala koos käiv parlament pole minu hinnangul sama mainekas koht kui täistööajaga tegutsev saadikutekogu. Rahvaesindaja töö tegemine justkui veerand kohaga ei tundu hea mõttena.

Võib ju palgata asjatundlikud nõunikud, kes hoiavad seadusloomet kontrolli all ja viivad saadikud nende töönädala alguses kiiresti toimuvaga kurssi. Aga mis me siis saame? Kõrgepalgalised tippspetsialistidest nõunikud ja tõelisteks nupuvajutajateks taandatud saadikud. Kas sellest üldse mingit rahalist kokkuhoidu tuleks, on küsitav, aga mainekahju oleks täiesti selge. Kui võtame eraettevõtluse paralleeli, siis milliseid tegevusi kärbitakse esmajärjekorras? Loomulikult neid, mis pole eriti tähtsad.

Muidugi, riigikogu maine pole niikuinii enam see, mis ta kunagi oli, ja parlamendi tööd tuleks reformida. Aga palgalangetuste ja tööaja kärpimise asemel tasuks pigem vähendada märgatavalt riigikogu koosseisu ning kaaluda juba mitu aastat paigal seisnud palga tõstmist. Võimalik, et suurenev konkurents ja töötasu toovad kaasa ka kompetentsi ja maine tõusu.