Eakas naine puhkamas jalgu sõjast räsida saanud hoone ees Pervomaiskis Ida-Ukrainas.

FOTO: SCANPIX

Kert Valdaru vestleb ukraina juurtega Eesti kunstniku Jarõna Iloga. Jarõna on Mondo lähetusel käinud mitu korda kriisipiirkonnas ja teinud sealsetele põgenikele ja õpetajatele kunstiteraapia seansse. Intervjuu ilmus ajalehes KesKus.

Kert Valdaru (K.V): Aprillis 2014 sai Ukrainas alguse sõda. Jarõna, sul on Ukraina juured ja sa oled seal käinud – kas sa saaksid välja tuua, milline seal tänane olukord on? Kas see on läinud paremaks või halvemaks?

Jarõna Ilo (J.I): Poodides on kõik olemas, isegi Luganski oblastis. Mida ei ole, on raha ja töö. Tööstus, millega seal piirkonnas enamvähem kõik seotud olid, seisab. Seetõttu on hakkamasaamine väga komplitseeritud.

K.V: Ida-Ukrainast alguse saanud konflikt puudutas otseselt rohkem kui 5 miljonit inimest ning paljud neist olid sunnitud üle Ukraina laiali minema. Sisepõgenikke on umbes 1,5 miljonit. Kuidas nad Ukrainas jaotunud on? Kas nad on põgenikelaagrites või elavad linnades?

J.I: Ma olen kohanud ukrainlasi, kes on Luganski oblastist ära kolinud pealinna ja nimetavad end aktivistideks. Mille eest nad võitlevad? Kui sa oled kodust välja kolinud, aga sul on seal endiselt sissekirjutus ja kinnisvara, siis tegelikult ei saa sa oma uues elukohas hääletada.

K.V: Nad ei saa Ukraina parlamenti Radat valida?

J.I: Jah. Nad ei saa ka kohalikel valimistel osaleda. Ma tunnen inimesi, kes on Luganskist Kiievisse läinud – väga tihti ei taheta neile korterit üürida, öeldakse, et nad on need ümberasujad…

Kes kodukohta jäävad, neil on nii ootust kui ka lootust – miks nad muidu on sinna jäänud ning seal töötavad ja elavad. See on alati väga komplitseeritud küsimus: kui palju sa oled selle kohaga seotud, kui palju sul on sugulasi, mis sa oled seal teinud, mis on sulle kallis.

K.V: Millised need tingimused on?

J.I: Suvemajad on olemas peaaegu igaühel, endale kasvatatakse kõik juur- ja puuviljad ning nendega kaubeldakse. Inimene üritab hakkama saada. Ja kuna seal on kliima hea ja maa viljakas, saadakse kaks saaki, mis on suureks abiks.

K.V: Eesti riik on välisministeeriumi kaudu rahastanud erinevaid humanitaar- ja arenguprojekte Ukrainas 2014. aasta konfliktist alates. Seda on tehtud ka MTÜ Mondo kaudu. Kuidas sina sattusid Ukrainasse kunstiteraapiat läbi viima?

J.I: Kolm aastat tagasi oli mul üks üritus Kunstihoones, kus ma panin 65 joonistust oksjonile. Müüdud raha sai Mondo kaudu edastatud Ida-Ukrainasse. Ja sellest said 1500 inimest kaks nädalat süüa. Mondo ostis selle raha eest toidupakke ja jagas neid seal. Mida rohkem idapiiri poole, seda drastilisem olukord on: külad on ära põlenud, pommitatud, sinna on jäänud vanemad inimesed, kes ei taha ära minna. Nad on kõikidest vahenditest ära lõigatud, sageli ei ole elektrit, vett jne. Neid piirkondi on Mondo päris palju toetanud. Lisaks olen mitu korda viinud läbi kunstiteraapiaid kriisipiirkonna õpilastele, õpetajate ja koolipsühholoogidele.

K.V: Sa panustad Ukrainasse, sinu juured on seal. Kuidas sa Eestisse sattusid?

J.I: Minu lugu on väga lihtne: olin 18 ja lõpetasin Kiievi Tööstusgraafika Tehnikumi – see tähendas tol ajal, et ei pidanud kohustuslikus korras kaks aastat riigi heaks töötama. Tohtis minna edasi õppima. Õppisin graafikat, tolle aja ERKIs. Vanemad oli tõsiselt šokeeritud, nemad mõtlesid, et kui minna õppima, siis pigem Peterburi. Isa lõpetas lausa minuga suhtlemise, kui ütlesin, et lähen. Kui sisse sain, siis ta leebus. Lõpetasin kooli, abiellusin jne.

K.V: Saan aru, et Ukrainas on praegu olukord nagu omal ajal Berliinis. Oli Ida-Berliin ja Lääne-Berliin ning müür vahel. Kas selline võrdlus on adekvaatne ka praeguse Ukraina puhul?

J.I: Ütleme nii, et kes tahtsid lahkuda, need lahkusid. Ma tunnen ühte autojuhti, kes lihtsalt tõsteti Luganski linnas autost välja ning ta tuli Ukraina kontrollitavatele aladele ja sõidab taksot. Aga ema jäi Luganskisse. Ja nüüd praktilise inimesena ta läheb talveks sinna, sest Luganskis ei ole vaja elektri eest maksta. Ma ei tea, kes selle eest siis maksab. Seda teevad paljud veel, kellel seal sugulased on.

K.V: Kas inimestel on seal võimalik vabalt liikuda vastaste poole peal? Kuidas Luganskisse praegu on üldse võimalik minna, kui tekib huvi?

J.I: Mulle on öeldud, et ma võin sinnaminekust vaid unistada, kuigi mul on tädi seal. Minu meelest OSCE töötajad saavad sinna ja tagasi liikuda. Ukrainlased saavad lubade alusel ikka piirkondade vahel liikuda, kuid läänemeelsete poliitiliste vaadetega inimestele on see pigem ohtlik.

K.V: Siin räägitakse, et kui sõda pihta hakkas, siis Donetskis tulid võimule kummalised inimesed – autopesijad, turvamehe, tüübid, kes olid seotud allilma või narkoäriga. Kuidas on need kohad võrreldes Ukrainaga?

J.I: Ma ei oska sellele vastata, sest ma ei ole Donetskis ega separatistide poole peal olnud. Ma olen vaadanud dokumentaalfilme, mille olen kätte saanud. Minu tädi kibestus, sest onu oli kaevur ja see kildkond oli privileegitud. Mu isa töötas Ukraina Teaduste Akadeemias peaenergeetikuna ning sai kolm-neli korda vähem palka kui onu. Eks kaevur oli selle positsiooniga harjunud ja neil oli raske muutustega leppida.

K.V: Kas sinu hinnangul abistab Euroopa, ja ka Eesti, Ukrainat praegu piisavalt?

J.I: Alguses võttis aegas, kuni rahvusvaheline abi kohale jõudis. Nüüd on seal mitmed organisatsioonid esindatud, paljud üritavad projektidega aidata.

K.V: Need inimesed, kes elavad konfliktikoldele lähemal, on teatud juhtudel hingeliselt justkui vähem traumeeritud kui need, kes on konfliktikoldest kaugemal. Kas sina tajusid sama Ukraina puhul ja millest see võiks tulla?

J.I: Kui sa jääd kõigest materiaalsest ilma – maja põles maha jne –, aga sul on inimesed ümberringi, võib isegi olla lihtsam. Aga need, kes lähevad minema, jäävad ilma kogu inimlikust toetusest. Ja ma tõesti ei saa öelda, et inimesed, kes on kohapeal, oleks nutetud nägudega või pessimistlikud. Vastupidi, nad üritavad kõigiti hakkama saada. Neil on juured paigas ja kõik kohal. Sa üritad kõike paremaks teha – kooli remonditakse jne. Oletame, et kõrvalmaja on ära põlenud, edasi on mingi hurtsik ja siis on kolmekordne villa – kontrastid on meeletud. Samas ei ole ma seal mitte ühtegi kerjust näinud.

K.V: Mis on sinu järgmine projekt Mondoga, kui lähed sisepõgenikke aitama? Ja millal?

J.I: Kui sinna sattusin, arvasin, et see on ühekordne asi. Paljud inimesed küsivad, et mis asi, kunstiteraapia Ida-Euroopas? Mis mõttes? Aga ma tean, et see töötab ja ka kohalikel oli selge, et see töötab – pluss oli soov, et ma võtaksin osa ühest lastelaagrist lastele, kes on kodust ära tulnud. Aga ma ei saanud osaleda ja kahjuks jäi see ära. Kui vähegi võimalik, siis me teeme seda.

K.V: Kui me räägime sisepõgenikest, keda on üle 1,5 miljoni, siis kuidas nemad oma tulevikku näevad? Kas nad seostavad seda rohkem suure Venemaaga või lääne ja Euroopaga?

J.I: Minu isiklik arvamus on, et need, kes seostasid ennast Venemaaga, läksidki Venemaale, need võimalused olid olemas juba pikka aega. Need, kes on Ukrainas ja üritavad seal edasi olla, seostavad end läänega. See on üksainus asi, miks inimesed veel kuidagimoodi Petro Porošenko poolt on. Ta nagu oleks ikkagi läänemeelne. Või siis üritab Ukrainat muuta, ehkki mulle tundub, et väga aeglaselt üritab.