Niisiis – mingit mõrva röövimise eesmärgil polnud: Vene ajakirjanikud tulistati sõelapõhjaks otse nende autos. Leian, et kalli võtteaparatuuri ja dollarite jahtijad oleks käitunud varustuse suhtes säästlikumalt.
Varitsuse eesmärk oli mõrv ja just selle meeskonna oma. Mõrtsukaile oli teada ajakirjanike liikumismarsruut ja ajagraafik. Tegu oli hästi planeeritud mõrvaga.
Turbanid ja araabia keel ei võta maha küsimust rünnaku eesmärgi ja tellijate kohta. Tavapärase islamiterrorismi kohta on kõnealusel juhul tegu liiga keerulise logistikaga, eks ole? Rääkimata Orhan Džemali persoonist ohvri rollis.
Punnitades võib muidugi leida keerukaid versioone, ent mitte enne, kui oleme teraselt kaalunud kõige ilmsemat ja lihtsamat: ajakirjanike surma tellisid paramilitaarse grupi Wagner tegevusest tulusaajad.
Motiiv (ja neid on lausa kaks) on sel juhul täiesti ilmne:
– uurimisega kaasneva ohu ärahoidmine (aga palgasõduriks olemine on jätkuvalt kriminaalkuritegu, rääkimata teistest Prigožini võitlejate «kangelastegudest»);
– jõudemonstratsioon (selge sõnum kõigile, kel tekib soov teemat edasi surkida).
See, et Džemali, Rastorgujevi ja Radtšenko mõrvaasja võttis uurida Venemaa uurimiskomitee, on aga mõrva tellijatele täielik karistamatuse garantii. Uurimiskomiteel on vajaduse korral oskus mitte näha ka palju ilmsemaid asju.
Verd Putini sõprade ja tema enda ümber on aina rohkem ja rohkem. Pealegi – mingist (sõja)hetkest alates käib tapetute arvestus juba tuhandetes, nii et millest ma räägin?
Putinil on juba hilja juua boržommi ja – ma kardan – meil samuti.
/nginx/o/2020/06/01/13130655t1hd490.jpg)
/nginx/o/2018/08/01/11147667t1h3f63.jpg)