Juhtkiri: populaarsus ei pruugi olla populismusest kaugel

EKRE tõrvikurongkäik ja Mart Helme aastapäevakõne Vabaduse väljakul tänavu 24. veebruaril. Foto: Erik Prozes / Postimees

Reformierakond ja Keskerakond püsivad seitse kuud enne valimisi – vahetult enne tulise poliitikasügise algust – stabiilselt erakondade populaarsuse tabelis esimesel-teisel kohal. Kuklasse ei hinga suurtele seekord aga mitte SDE ega Isamaa, vaid Konservatiivne Rahvaerakond, kelle toetus Kantar Emori küsitluses läheneb juba Keskerakonnale.

EKRE võib olla kindel ilmselt aegade parimas tulemuses, aga mitu kohta praegune 22-protsendine toetus Toompeal lõpuks annab, on praegu siiski vara öelda. Esiteks muidugi küsimus, kui suureks kujuneb toetus tegelikus valimisolukorras. Enne kohalike omavalitsuste volikogude valimisi toetas EKREt küsitluste järgi 16–17 protsenti valijaist. Seda arvestades jäi erakonna üleriigiline tulemus kasinaks. 6,7 protsenti on nõrk, isegi kui arvestada samuti erakondade suhtes kriitiliste valimisliitude suurt toetust.

Meenutagem ka 2016. aasta presidendivalimisi, kus EKRE esimehe Mart Helme kandidatuuri seadis üles 21 valimiskogu liiget ja erakonna avalike suhete kanalid kuulutasid viimase hetkeni, et toetus on tegelikult märkimisväärselt suurem. Valimiskogu esimeses voorus jäi Helme saagiks aga vaid 16 häält 334st.

Praegune toetus erakonna kahele liidrile, Mart ja Martin Helmele on siiski piisavalt tugev tagamaks EKRE-le tuleval aastal Euroopa Parlamendi valimistel vähemalt ühe koha.

Kuni võimalik uus tulija (näiteks Eesti 200) pole erakonnastumist avalikustanud, koonduvad EKRE taha praegustes erakondades pettunute hääled.

«Tõe ja õiguse» teisest köitest härra Maurust parafraseerides ei pruugi populaarsus seista kaugel populismusest. EKRE strateegia toetub jõuliselt sellistele teemadele nagu sisserändajate, võõrtööjõu ja samasooliste õiguste vastasus, eurokriitika, asumine avalikes konfliktides hääleka vähemuse poolele, «karm käsi» jne. Neid vaateid on «põllul» aktiivselt tutvustatud. Partei retoorikat läbib nn süvariigile vastandumine ja see toimib tõhusalt.

Kuni võimalik uus tulija (näiteks Eesti 200) pole erakonnastumist avalikustanud, koonduvad EKRE taha praegustes erakondades pettunute hääled. Ka võib EKRE-le hea positsiooni anda umbes pool aastat enne valimisi sageli valitsev seis, kus eri küsitluste järgi 30–40 protsenti valijast oma favoriiti ei avalda või pole seda veel välja valinud. Kampaania on ju alles ees.

Stsenaarium, et järgmiste valimiste järel näeme EKREt valitsuskoalitsioonis, on järjest tõenäolisem. Kuigi käredamad seisukohad ajavad mõnelgi aeg-ajalt juuksed püsti, on samas selge, et läbirääkimistel võetakse arutluse alla asjad, milles ka tegelikult kokku saab leppida.

Kes, kui palju ja milliseid kompromisse on valmis tegema, peaks valimisdebattide käigus demokraatia pidupäeva lähenedes selgemaks saama. Veel neli aastat opositsioonis võib järgmisteks valimisteks praegu priskest pärituulest kummis spinnakeri auklikuks rebida.