/nginx/o/2019/01/14/11714166t1h55b8.jpg)
/nginx/o/2018/08/01/11148070t1h8685.jpg)
«Ma sain just Seewaldist välja,» on lause, mida ei ootaks ühelt kenalt ja igati terve välimusega noorelt neiult kõigest viis minutit pärast temaga tutvumist. Sellist lauset peol kuuldes tekkisid mul paratamatult küünilised mõtted. Kas me oleme tõesti jõudnud piirini, kus oma erilisuse tõestamiseks ei piisa enam Paavli kaltsukast ostetud vanaisa flanellsärgi kandmisest ja tundmatutest Norra režissööridest jahumisest?
Võiks eeldada, et inimesena, kelle lähisugulane on kerge vaimupuudega, suhtun ma vaimsesse tervisesse täie tõsidusega. Just nagu iga päev oma poja ratastooli lükkav isa ei suuda tõsiselt võtta inimest, kes kurdab kapi vastu löödud varba pärast raske elu üle, ei suuda ka mina reaalsuses jätta silmi pööritamata järjekordsest isediagnoositud bipolaarsusest või ärevushäirest kuuldes.
Eelmisel nädalal sattusin ma ise Seewaldi psühhiaatriakliinikusse. Tõsi, küll ajakirjaniku, mitte patsiendina. Sealjuures jäi mind kummitama sealse noore tegevusjuhendaja lause, kuidas patsientide üks lemmiktegevusi on see, kui keegi võtab lihtsalt aega, et nad ära kuulata. Minu suhtumine muutus.
2016. aastal lõi dokumentaalfilmide maailmas laineid «Beware the Slenderman», mis räägib kahest 12-aastasest tüdrukust, kes otsustasid kujuteldava internetifenomeni tõttu oma sõbrannat pussitada. Millegipärast sai kommentaariumites kogu süü endale tüdruk, kelle kohus skisofreenikuks tunnistas. Samal ajal heideti teisele, täiesti tervele tüdrukule ette vaid halba seltskonda sattumist.
Lihtsam on süüdistada nõrgemaid ja haigemaid ning pigistada silm kinni tervete laste probleemide ees.
Minu jaoks iseloomustab see hirmutavalt hästi meie ühiskonna suhtumist. Lihtsam on süüdistada nõrgemaid ja haigemaid ning pigistada silm kinni tervete laste probleemide ees. Kui teie tütar on skisofreenik, tuleb talle ravimeid anda. Kui teie laps hakkab aga heast peast inimesi pussitama, oleks võib-olla viimane aeg suures enesearengu pidurduse hirmus järjekordse podcast’i kuulamise asemel oma lähedasi kuulata.
Viimase WHO statistika kohaselt on eestlased depressiooni poolest maailmas esirinnas. See on vaid üks paljudest päevakohastest uuringutest ja ekspertide hinnangutest, mis tõestavad, kuidas eestlastel on vaimse tervisega probleeme. Jätaks siis lõpuks need haiged rahule ja hoiaks kommentaarid «ravimeid täis topitud» endale. Nii selleks, et säästa aega omaenda lähedastele tähelepanu pööramiseks, kui selleks, et probleemide süvenemisel julgeksid nad ühiskonna hukkamõistvat suhtumist kartmata ravimeid võtta. Oluline on mõista, et tegelikult ei erine sotsiaalmeediavideod, kus te tänaval kõndides iseendaga räägite, nagunii just palju psühhiaatriakliinikus nähtust.