XII noorte laulupidu. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Sander llvest / Postimees

Kui midagi Eestis näha tahaks, siis on see lisaks jätkuvale välise heaolu kasvule ka varjatud, esiti silmale nähtamatu jõukuse kasvu ja turvatunde tugevnemist, kirjutab arvamusportaali Rootsis elav kolumnist Kristiina Baum.

Veetsin puhkuse Eestis ja olin heas mõttes üllatunud. Välisel, silmale nähtaval Eestimaal ja inimesel läheb hästi, aastaga toimunud muutused panid mind rõõmsalt imestama. Mis aga endiselt väga häirib on ühiskonnas laialt levinud kõiksugused foobsed hoiakud, mida sallitakse ning vaesus, millest ei ole võimalik välja tulla.

Piltlikult öeldes on Rootsi nagu aeglase metabolismiga vetesügavustes mõtisklev vaal, Eesti võsas sikk-sakitades ringi hüplev jänes. Rootsi ühiskonnakorraldust saab õigustatult kohati iganenuks pidada. Vaatamata sellele on see stabiilne ning toimib üldjoontes hästi. Selline järjepidevus võimaldab inimeste jõukuse ja heaolu kasvu. Riik on osanud äkilistest muutustest hoiduda ja jätkab järeleproovitud rada.

Siiralt imestan, kuidas Eesti inimene nii mõistvalt suhtub sellesse, mis temaga suvatsetakse teha.

Eesti kohtleb inimesi tunduvalt karmimalt: täna nii, homme naa ja oma viga, kui ei kohane, ning korraldab aastas mitu tavaelu puudutavat muudatust. Lahkusin ühest vallast, aasta hiljem külastasin juba teise nimega valda; kui läksin, polnud keskust, kui naasin, oli; kui läksin, oli kool, tagasi tulles enam mitte. Säärased radikaalsed ja argielu mõjutavad muutused on minus alati ebakindlust tekitanud ning kahandavad usku hästitoimivasse ja hoolivasse riiki. Siiralt imestan, kuidas Eesti inimene nii mõistvalt suhtub sellesse, mis temaga suvatsetakse teha.

Eesti riik võimaldagu rahvale tulevikku

Puhkusel jäi silma ka see, et kõik on kallimaks läinud – raha kulub seekord mullusest enam. Argiostude hinnad Eestis ja Rootsis üksteisest väga palju ei erine. Restoranis tellitud pitsa või bensiinijaamast ostetud kohvi eest maksad Stockholmis sama hinda, mis väikelinnas Viljandis. Uute riiete või kaubamajatoodete hindadest rääkimata. Ometi söövad ja ostavad eestlasedki, vaatamata sellele, et nende palgad on kolm-neli korda rootslaste omast väiksemad. Ja siit jõuan järgmise suvise tähelepanekuni: majanduslik jõukus.

Eestlaslikult, alandlikult, jõuetult lepitakse. Lepitakse sellega, et meil siin ja neil seal on samad kohustused, aga nii erinevad võimalused, õigused ja eeldused.

Minu õiglustunnet riivab väga, et osal inimestest, sealhulgas pensionäridel, lastega peredel, puudega lastel, kodututel ja üksikvanematel, lastakse elada ülimas vaesuses, samal ajal kui riigikogulaste, tippjuhtide ja väljavalitute igakuiste hüvituste, palkade ja soodustuste numbrid on nii mitmekohalised, et vaesuse piiril olev ei näe neid kogu oma eluaja jooksul. Ja jällegi, eestlaslikult, alandlikult, jõuetult lepitakse. Lepitakse sellega, et meil siin ja neil seal on samad kohustused, aga nii erinevad võimalused, õigused ja eeldused.

Erinevalt Eestist võimaldab Rootsi enda rahvale tulevikku. Rootslane pigem investeerib, säilitab, kogub ja kasvatab. Ta ostab kah omale bensukast kohvi ja restost pitsa, aga kui eestlasel on seejärel näpud põhjas ja ta suundub kuniks järgmise palgapäevani maale vanaema sahvri ja põllulapi kallale, võtab rootslane dividendid välja ja müüb kinnisvara kasumiga maha.

Kui ma midagi tuleval aastal Eestis näha tahaks, siis on see lisaks jätkuvale välise heaolu kasvule ka varjatud, esiti silmale nähtamatu jõukuse kasvu ja turvatunde tugevnemist. Selle, mis laseb vanaisa südamerahus manala teed minna, sest ta on kindel, et tema lapselaps saab majanduslikult turvalise ja võimalusterohke elu. Selle, mis paneb kuuelapselise pere vanemad naeratama, sest nad ei ela vaid heade inimeste annetustest vaid neil on endal võimalik ettevõtjad olla ning kümnetele tööandjaks olla. Selle, mis teeb vägivalla ohvriks sattunud naise tugevaks, sest ta ei pea toimetulekuks ja iseseisva elu alustamiseks mehe mõnitusi taluma ja jõuetu politsei käelaiutust nägema.

Milline on minu Eesti?

Ma usun kainesse mõistusesse ja sellesse, et mingil hetkel saab isegi leelotav ja kepsutav inimene aru, et ainult laulupeo ja rahvuslusega riiki koos ei hoia.

Hetkel on nii, et meie külas ehitavad ja korrastavad maju vaid need, kes ise või kelle pereliikmed välismaal tööl käivad. Minu Eestis on 20 aasta pärast tasuv töö, head tulevikuväljavaated ja majad korras ka neil, kes on terve elu siin elanud ja makse maksnud.

Hirmutav on, et ühiskond seda vaikides pealt kuulab ja lubab sel toimuda. Ja need üksikud hääled, mis vastupidist väidavad või arutelule kutsuvad, summutatakse kollektiivselt.

Minu Eestis on muudki teisiti. Õõvastav on meediast lugeda tipp-poliitikute rassistlike väljaütlemisi, kuidas avaliku elu tegelased pagulaste üle nalja viskavad, kuidas ajakirjanik säutsus juurdleb, kuidas kaugete sugulaste kõrval taluda ka immigrante ja homoseksuaale, kuidas vägistamis- ja vägivallaohvreid täitsa siiralt hukka mõistetakse ja süüdi tembeldatakse, kuidas seksistlikud reklaamid ja sõnavõtud on nii tavalised, et sellest on saanud norm.

Hirmutav on, et ühiskond seda vaikides pealt kuulab ja lubab sel toimuda. Ja need üksikud hääled, mis vastupidist väidavad või arutelule kutsuvad, summutatakse kollektiivselt.

Minu Eestis ei peeta sallivust vähemuste veidraks arusaamaks. Minu Eestis on inimesel hea ja turvaline elada, olenemata tema soolisest, religioossest, poliitilisest või ideoloogilisest vaatest seni, kuni see teist samade näitajate pärast ei ahista.

Kui hüplev jänes pea pööritama ajab, on vahelduseks hea vetesügavustes madalalt kumisevad vaalahääli kuulata. Rootsi katsub sel kuumal ajal oma muredega toime tulla.

Metsatulekahjud tõid korraks Stockholmi maakonda absoluutse grillimiskeelu, mis mõnele sugugi kohale ei jõudnud ja mis pani politsei mööda avalike grillimisplatse teavitustööd ja trahve tegema.

Veenappusest tulenev saagi ikaldus sundis loomakasvatajad loomad enneaegselt lihaks müüma ja jättis omankud ilma eeldatavast sissetulekust, ja mille valitsus lubab vähemalt 10 miljardi rootsi krooniga kompenseerida.

Ja Süüria sõda pani süürlasi üle Rootsi kogunema, et raskuses kaasmaalastele mõtelda ja annetusi koguda, et sealsetes ülerahvastatud haiglates kurnatud arste ja kannatanuid aidata, pereliikme ja seeläbi sissetulekuallika kaotanuid toetada ning et lastega pered saaks enesekaitseks Kalašnikovi automaate osta.


Kristiina Baum töötab Rootsis tõlgi ja täiskasvanute keeleõpetajana. Rootsiga on ta tihedalt seotud 1991. aastast alates. Hariduselt on ta bioloog.