Eesti ühiskond on piisavalt haritud, et jätta valimata inimesed, kes vahetavad oma seisukohti sõltuvad sellest, millises suunas tuul puhub, kirjutab Isamaa noorteühenduse ResPublica aseesimees Karl Sander Kase.

Riigikogu liige Margus Tsahkna arvamuslugu «Riigikogu tugevdamise reform» (PM 1.08) on märk sellest, et endine Isamaa ja Res Publica Liidu esimees plaanib Eesti 200 ridades riigikokku kandideerida. Veel veebruaris ütles Tsahkna ERR-ile, et pärast 2019. aasta valimisi siirdub ta suure tõenäosusega erasektorisse.

Riigikogu peaks olema läbilõige meie ühiskonnast ning esindama kõiki ühiskonna gruppe. Tsahkna sõnul koosneb tänane riigikogu neist, kes soovivad saada professionaalseks poliitikuks, sellest pole paremat tõestust kui tema enda karjäär. See professionaalne poliitik on töötanud Tartu linnavolikogu Isamaaliidu fraktsiooni nõunikuna ja riigikogu Isamaaliidu fraktsiooni nõunikuna. Sealt edasi siirdus ta Tartu linnavolikokku ja seejärel juba riigikokku. Seda karjääriredelit vaadates on selge, millist osa ühiskonnast Tsahkna esindab.

Riigikogu tugevdamise reformist

Riigikogu liikmete palga vähendamine on üks levinumaid loosungeid Eesti poliitikas. See seisukoht ei pruugi olla populaarne, kuid ainuüksi palganumbri kallal nokitsemine ei lahenda mitte ühtegi Eesti probleemi. Samuti ei tee seda isikliku nõuniku palkamine igale riigikogu saadikule. Inimese eetika või tõekspidamised ei sõltu sellest, kas tal on olemas palgaline nõunik. Riigikogu liige on oma otsustes vaba täpselt niikaua kui ta soovib seda olla. Palgaliste nõunike kohtade loomine on asendustegevus, millega luuakse 101 töökohta, kuhu palgatakse sõpru, tuttavaid ja erakonnakaaslasi. Kui me soovime, et riigikogu pädevus ja mõju suureneks, siis peitub lahendus rahvasaadikutes endis ja valijates. Neli aastat on piisavalt pikk aeg selleks, et ennast mingi teema või valdkonnaga kurssi viia. Valijatel tasub aga otsustada selle põhjal, kas kandidaat on piisavalt pädev ja kas ta kandideerib riigikokku õigetel põhjustel.

Vaadates Eesti tänast poliitmaastikku on selge, et uusi tulijaid on tegelikult vähe. Selle asemel leiame palju lipukirjavahetusi ja ümberreastumisi. Needsamad «uued» tulijad esitlevad end vastujõuna senisele korrale, kuid tegelikkuses üritavad nad lõigata ümberreastumise abil lühiajalist poliitilist kasu. Seetõttu tunnistan, et Tsahknal on ühes asjas õigus: «See, kui palju on riigikogus populiste või oma ala asjatundjaid, sõltub juba ühiskonna keskmisest harituse tasemest.» Mina arvan, et Eesti ühiskond on piisavalt haritud, et jätta valimata inimesed, kes vahetavad oma seisukohti sõltuvad sellest, millises suunas tuul puhub.

Samas tasub meeles pidada, et riigikogu pole ainukene koht, kus saab Eesti asja ajada. Eesti arengusse panustavad omal moel 1,3 miljonit elanikku. Seda ei tee ainult 101 parlamendi liiget. Ekspertide kaasamine riigi edendamisse on võimalik mitmel tasandil. Selleks, et oma valdkonna asjatundjad sooviksid ja saaksid oma teadmiste ja kogemuste abil Eesti elu edendada, ei pea nad olema riigikogu liikmed.