/nginx/o/2018/08/01/11147564t1h9895.jpg)
Kui arengumaad teevad investeeringuid, mis annavad noortele võimaluse rajada perekond alles siis, kui nad on selleks tõeliselt valmis, hakkab ka sündimus langema ning töövõimelise elanikkonna suhe ülalpeetavatesse kasvama, kirjutab ÜRO asepeasekretär ja ÜRO Rahvastikufondi tegevdirektor Natalia Kanem.
Võimalus ise otsustada, millal või kas üldse lapsi saada, ei ole kõigest inimese põhiõigus, vaid ka otsustav võimalus saavutada majanduslikku edu, eriti just vaesuses elavate naiste puhul. Kuid liiga paljudes arengumaades nõrgestab seda õigust võimatus hankida turvalisi moodsaid raseduse vältimise vahendeid.
Perekonna loomise otsus on üks tähtsamaid otsusi iga inimese elus. See on ühtlasi üks põhilisemaid inimõigusi: ainult täiskasvanud inimesel on täielik voli otsustada, kas, millal ja kui sageli lapsi teha. Ometi on seegi õigus miljonitele inimestele maailmas kättesaamatu.
Üle 200 miljoni arengumaade naise, kes soovib rasedust edasi lükata või vältida, ei kasuta tänapäevasi raseduse vältimise vahendeid. Vaeste, napima haridusega või maapiirkondades elavate naiste ette võivad kerkida märkimisväärsed majanduslikud, kultuurilised ja institutsionaalsed tõkked, kui nad soovivad sünnikontrolli vahendeid kasutada, ning nad pöörduvad meeleheites tihtipeale ohtlike raseduse vältimise viiside poole. Kui naistel oleks universaalne ligipääs teadliku pereplaneerimise teabele ja teenustele, võimaldaks see sünnitajate surma vähendada kolmveerandi ja vastsündinute surma viiendiku võrra.
Pereplaneerimine ei tähenda aga kõigest elu päästmist – see aitab ka raha kokku hoida. Iga seksuaaltervisesse pandud dollar lubab rasedusega seotud terviseprobleemide pealt kokku hoida 2,20 dollarit. Samuti, mida kaugemale lükkab naine laste saamise, seda kauem võib ta tööl käia, millega edendatakse majanduslikku heaolu ja õitsengut ka vaesemates kogukondades.
Mõned valitsused on juba seda mõistnud ning asunud vastavaid rahaeraldisi tegema. Näiteks Tais on tervishoiuministeerium suurendanud pereplaneerimise eelarvet põhjendusega, et praegune kulude kasv võimaldab hilisemat tervishoiukulude kokkuhoidu.
Tai võimude hinnang paistab paika pidavat: kui arengumaad teevad investeeringuid, mis annavad noortele võimaluse rajada perekond alles siis, kui nad on selleks tõeliselt valmis, hakkab ka sündimus langema ning töövõimelise elanikkonna suhe ülalpeetavatesse kasvama. See nõndanimetatud demograafiline dividend tõotab olla eriti tulus Sahara-taguses Aafrikas, kus ligemale kolmandik elanikkonnast on vanuses 10-24 eluaastat.
Kuid hoolimata paljudest eelistest, mida pereplaneerimine pakub, rahastavad jätkuvalt liiga paljud riigid seda tervishoiusüsteemi osa liiga kesiselt. Ülemaailmne uurimis- ja edendamisorganisatsioon Seksuaaltervise Vahendite Koalitsioon on hinnanud, et arengumaades jääb järgmisel kolmel aastal rasestusmisvastaste vahendite hankimisel puudu 793 miljonit dollarit. Eriti vaestele naistele on riiklikud teenused sageli ainuke kättesaadav tõhus ja turvaline pereplaneerimise lahendus. Riiklike programmide puududes hääbuvad ka pereplaneerimise võimalused ning soovimatute raseduste tase hakkab tõusma.
Investeeringud inimkapitali toovad ühes asjaliku majanduspoliitika ja toimiva tööturuga arengumaadele tuntavat tulu. Vaeste riikide pereplaneerimistarviduse täielik rahastamine võiks rebida miljonid inimesed vaesusest välja, suurendada hariduse omandamise taset ning aidata vähendada lõunas üldiselt valitsevat soolist palgalõhet. Neil ja veel mitmel põhjusel on ÜRO Rahvastikufond UNFPA asunud igakülgselt toetama riikide püüdlusi tagada kõigi inimeste, eriti aga just naiste õigus otsustada, kas ja millal lapsi saada.
UNFPA on seadnud sihiks 2030. aastaks kindlustada, et naistel oleks kõikjal võimalik pruukida pereplaneerimise teenusi ilma kartuseta tagajärgede ees või hinna pärast. Aga seda ei saa me üksi teha. Selle väärika sihi taha peavad asuma ka valitsuste, erasektori ja kodanikuühiskonna juhid.
Arengumaad saaksid globaalse pereplaneerimise rahastamise puudujäägi tasa teha pelgalt 20 senti inimese peale aastas kulutades, mis kindlasti teeniks end tagasi nii inimestes, perekondades kui ka majanduses tervikuna. Lisaks kulude suurendamisele on naiste kaitsmiseks ja noorte perede edendamiseks tarvilikud uus poliitika, uued seadused ja seniste seaduste hoolikam täitmine.
Püüded laiendada ligipääsu pereplaneerimise teenustele ei ole midagi uut. Juba viiekümne aasta eest kuulutas terve maailm Teheranis peetud rahvusvahelise inimõiguste konverentsil, et «vanemate üks põhilisi inimõigusi on vabalt ja vastutustundega kindlaks määrata saadavate laste arv ja nende sündimise intervall». Sel ajal tundus see idee veel kaugesse tulevikku suunatud, nüüd teame aga, et selle elluviimisest sõltub edukas areng.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
© Project Syndicate 1995–2018
/nginx/o/2018/08/01/11147428t1hb4b1.png)