/nginx/o/2009/09/01/229311t1he4f6.jpg)
Suvel 1982 jäi KGB võrku noor teisitimõtleja nimega Gleb Pavlovski. Nüüd teame, et otsus teisitimõtlejate võrgustiku hävitamiseks tehti juba mõned aastad varem. Kõigepealt lasti nimekamad läände, siis juudid Iisraeli ja siis hakati Nõukogude Liitu jäänud väiksemaid tegelasi sihipäraselt taga kiusama.
Erinevalt miljonitest saatusekaaslastest ei kadunud Pavlovski sellesse musta auku, kus uut unelmate ühiskonda ehitati orjatöö abil. Mihhail Gorbatšov sai võimule, vangilaagrite saarestikku hakati lammutama ja 1985. aasta jõuludeks saabus Pavlovski sisepagulusest tagasi Moskvasse.
Ta astus poliitikamaailma, teenis esmalt Gorbatšovi, seejärel läks Jeltsini leeri, sealt Putini kampa ning lõpuks, 2008. aastast alates, tegutses ta president Dmitri Medvedevi usaldusaluse ja nõunikuna.
Pavlovski sai tuntuks osava «poliittehnoloogina». Selline nimetus võeti kasutusele pärast seda, kui ta korraldas 1996. aastal president Boriss Jeltsini taasvalimist. Valimiskampaania eelõhtul oli Jeltsinil vaid 5-protsendiline toetus, samas kõige karmimat võistlejat, kommunistide kandidaati Gennadi Zjuganovit toetas 40 protsenti valijatest. Pavlovski trikkidega pandi venelased uskuma, et Zjuganovi valimine viiks riigi näljahäda ja kodusõjani.
Pavlovski õpetus
Sündis Pavlovski õpetus, mille järgi pole võimulolevale juhile alternatiivi. Rahvas saab sellest aru, kui rahvast hirmutatakse võimuvahetuse halbade tagajärgedega ning võimendatakse hirmu meedia abil. Asjad saavad tehtud – laenates peaminister Putini lemmiklauset – ilma et oleks tarvis inimestele pinde küünte alla suruda. Pärast 2003. aastat pole Venemaal enam olnud ainuvõimule demokraatlikku alternatiivi.
Rahvale õpetati oma aja õiget kasutamist: lehelugejate riigist tehti telezombide tõotatud maa. Internetist vaimustunud vähemust suunati netti «õigesti» kasutama, ehk mõistma, et internet on vastuolude suurendamise ja anonüümsete vihapursete vahend.
Kõik see ja palju muudki tuleb välja ulatuslikust biograafilisest intervjuust, mille Pavlovski aasta alguses andis ning mille veebiväljaanne Eurozine avaldas pealkirja «The politics of no alternatives» all (e.k «Alternatiivide puudumise poliitika ehk kuidas võim Venemaal toimib», Vikerkaar nr 6/2011).
Soomet pekstakse
Pavlovski õpetust meeles hoides vaatasin üle, mida septembris Venemaal Soome kohta avaldati. Naaberrahvale räägiti, et Soome on venevastasuselt maailmas teine riik. Soome ühiskond on totalitaarne. Lapsed eraldatakse emadest ja võetakse kümnekuuselt riigi hooldusele.
Pavel Astahhov jätkas laia avalikkuse tähelepanu nautivat ristiretke Soomes vaenatud venelaste ja laste eest – uueks kepphobuseks Klara Sitkova-Toivoneni juhtum. Soome peab üleval tšetšeeni terroristide netikülge, ehkki Venemaa kohus on selle ebaseaduslikuks kuulutanud. Ida-Soomes murtakse venelaste ostetud majadesse sisse rassistlikel põhjustel.
Ultranatsionalistlik põlissoomlaste partei on vastu maamiinide eemaldamisele Venemaa piirilt ja nõuab, et keelataks kinnisvara müümine venelastele. Parteisse kuulub salajane relvastatud natsiühing Suomen Sisu.
Intervjuus küsiti Pavlovskilt, kas alternatiivituse poliitika on lõpule jõudnud, kui Venemaa presidendivalimistel on selgelt kaks alternatiivi. «Medvedev ei taha veel neli aastat samas vaimus jätkata. Ka Putin ei taha seda. Aga asi oleks veelgi kummalisem, kui nüüd tema saaks presidendiks ja Medvedev peaministriks. See oleks juba sürrealistlik,» tulistas Pavlovski.
27. aprillil teatas Kreml, et Gleb Pavlovski on vabastatud kõigist ülesannetest, kuna ta on esitanud sobimatuid arvamusi presidendivalimiste kohta. Kevadel said vaid vähesed aru, milles oli küsimus. Nüüd teame seda kõik. Pavlovski ei võtnud omaenese õpetust tõsiselt: Venemaal pole Putinile alternatiivi.
:format(webp)/nginx/o/2014/12/10/3597009t1h3161.jpg)