Leele Välja: turisti poe õppetunnid

Leele Välja. Foto: Erakogu

Et Turisti poe juhtum on saanud oluliseks pretsedendiks, on edasiste sammude mõju tuntav kogu kultuuripärandi kaitses, kirjutab Leele Välja, Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor ja programmi «Eesti XX sajandi väärtusliku arhitektuuri kaardistamine ja analüüs» projektijuht.

Hiljuti aset leidnud juhtum, kus Tallinna halduskohus tühistas kultuuriministri käskkirja Turisti poe kaitsmiseks riikliku kultuurimälestisena on tekitanud palju emotsionaalseid vastukajasid nii mälestiste omanikes kui mälestiste kaitsega kokku puutuvates ametkondades.

Mõtlemisainet on siin aga kõigile kultuuripärandiga kokku puutuvatele inimestele. Kohtupraktikas on võetud seisukoht, et kohus ei saa otsustada spetsiifiliste küsimuste sisulise õigsuse üle (planeeringuvaidlused, ka käesolev kultuurimälestiseks võtmise juhtum jne), küll aga haldusmenetluse õiguspärasuse üle. Sellele keskendus ka käesolev vaidlus ja kohtuniku järeldus on siin ühene: haldusaktis ei ole toodud piisavalt põhjendusi, mis võimaldaks pidada mälestise staatusega kaasnevaid piiranguid proportsionaalseks hoone väärtusega.

Sellega ei ole kahtluse alla seatud ei vajadust Eesti kultuuripärandi seisukohalt olulisi objekte kaitsta ega ka muinsuskaitse rolli tervikuna. Kuigi just nii seda mõnedes ringkondades tõlgendada püütakse. Sellega seoses kerkib üles hulk küsimusi, millest igaüks vääriks eraldi artiklit. Saagu need siiski siin õhku visatud.

Mida ja miks me kaitseme?

Riiklikult kaitstavad kultuurimälestised on Eesti ajaloo olulised tunnistähed, mille säilimine tulevatele põlvedele annab edasi vahetut kokkupuudet läinud aegadega. Aus ajalookäsitlus, mis on vaimselt terve rahva üks olulisi tugipunkte, eeldab, et tunnistatakse kõiki möödunud ajalooperioode. Ka käesolev kohtuvaidlus on esile toonud emotsionaalseid seisukohti, et «kommunismiaegsete mälestiste esiletõstmine on taunitav» jne.

Tegelikkuses oli Nõukogude Eesti ehituskunst omaaegse Nõukogude Liidu kontekstis silmapaistval tasemel, suure osa sellest on projekteerinud meie oma Eesti arhitektid, kes suure impeeriumi äärealadel paiknedes omasid habrast sidet mujal arhitektuurimaailmas toimuvaga. Et ajaloos on objektiivsete väärtushinnangute jaoks vajalik teatud ajaline distants, siis oleks ka vale eeldada, et objektiivne hinnang nõukogudeaegsele ehituspärandile oleks olnud valmis juba 1997. aastaks, kui nimetatud kinnistu omanikku vahetas.

Süsteemne käsitlus Nõukogude arhitektuuripärandi parematest paladest peaks valmima 2012. aasta lõpuks. Kindlasti vajab ka see periood jäädvustamist ja ühegi hoone säilitamisväärtust ei peaks vähendama temaga seotud ideoloogiline taak. Kui meie esivanemad noores iseseisvas vabariigis olid keerulise küsimuse ees suhtumises sakslaste ehituspärandisse, siis jõuti siiski euroopalike järeldusteni, käsitledes ehituskunsti lahus rahvuslikust klassivihast. Vaadeldes Nõukogude ehituskunsti teoseid kui vihatud sotsialistliku riigi tunnistähti, oleme oma suhtumises samal tasandil 1905. aasta mõisapõletajatega.    

Eraomand ja avalik huvi

Kohtuotsuse üks enim kõlama jäänud argumente oli põhiseaduslike õiguste rikkumine eraomandi puutumatuse küsimuses. Kuigi tunnistatud on põhiseaduse preambulist tulenevat riigi kohustust kultuuripärandit hoida ja säilitada, on kohus eelistanud siin eraomaniku huve. See on kahtlemata oluliselt laiem küsimus, millega muinsuskaitsjad, aga ka teiste väärtuste hoidmise ülesandel ellu kutsutud ametkonnad ja organisatsioonid kokku puutuvad. Ilmselt on meie noor riik nüüdseks juba piisavalt soliidses eas, et arutada, millised on need väärtused, mida riiklikult hinnata ja reguleerida, ning milliste tuleviku võib jätta vabaturu reguleerida.

Väärtuste vastandumine võib olla küll demokraatliku riigi normaalseid väljundeid, aga siiski oleks hea, kui kaalukausid avalike ja erahuvide vahel oleks vähemalt näiliseltki tasakaalus. Praegu näeb veel aga ikka mingit imelikku kauboikapitalismi, kus püütakse rahvale selgeks teha, et arendaja kavandatav ongi kõigile kõige parem. Eriti teravalt on see esil planeerimisprotsessides, kus ühiskonna õigustatud ootusi ja avalikku huvi kipub lämmatama eraomaniku kinnistupõhine mõtlemine.

Muidugi võib alati vaielda, et ilma kehtiva detailplaneeringuta ei saa olla õigustatud ootust kõrghoone ehitamiseks jne, olulisem on aga asjaolu, et praeguses õiguspraktikas kipub eraomaniku huvi võimalikult mastaapset hoonet ehitada seljatama inimväärse linnaruumi eest seisvate üksikisikute ja kolmanda sektori protestid. Võib-olla peaks avalik huvi (ja ka kultuuriväärtus) kui õigusruumis defineerimata mõiste edaspidi defineerituks saama.

Ehk aitaks see protsesse, milles avalik ja erahuvi teravalt põrkuvad, juba eos paremini läbi viia, välistaks avaliku huvi mõiste väärkasutamist ja vähendaks kohtuvaidlusi. Ja eks ole see eraomandi puutumatuse mõiste meil väga avarates piirides tõlgendatav – vaid mõni päev pärast Turisti poe kohtuotsuse avalikustamist oli ajakirjanduses esil kavandatav korterite sundvõõrandamine kõrvalkvartalis, kus EKA uue majaga mittenõustuvad korteriomanikud oma eluasemed loovutama peaksid.  See paralleel loob meie riigist kui avaliku huvi teostajast üsna jahmatava kuvandi.

Muinsuskaitse pole muuseum. Muinsuskaitse eesmärgiks on kultuuriväärtuse säilitamine. Mil viisil seda tehakse, sõltub juba igast konkreetsest objektist ja juhtumist. Nagu kõik asjad siin maailmas, on ka muinsuskaitse pidevas arenemises ja muutumises. Oleks isegi kummaline, kui me käsitleksime oma väärtusi samal viisil 1934. või 1964. aastal. Miks siis ometi arvatakse, et kultuuriväärtuste nimekiri peaks olema lõplik? Meid ümbritsev elu on ju pidevas muutumises, praegu kerkivate hoonete hulgast valime me kahekümne aasta pärast ajastu silmapaistvamaid objekte, mille säilimisse suurema respektiga suhtuda. Kusjuures juba ammu ei ole muinsuskaitse ülesanne ainult tippudega tegeleda. Soovides säilitada ajastule tüüpilisi kultuuriilminguid hoonete näol, valitakse silmapaistvate teoste kõrvale ka tüüpilisi ajastut ja argielu peegeldavaid hooneid ning keskkondi.

Turisti poe puhul tulebki rõhutada tema tüpoloogilist unikaalsust – spetsiaalselt valuutapoeks projekteeritud vägagi suletud moega hoone on intrigeeriv märk omaaegsest raudse eesriide taha peitunud defitsiidiühiskonnast. Ka ei tähenda kaasaegne muinsuskaitse seda totaalkaitset, mida sageli kahtlustatakse – piirangud ja lahendused sõltuvad ikka konkreetsest objektist.

Meil ei oleks ei Fahle maja ega Rotermanni kvartalit, kui muinsuskaitse vaid musealiseerimist tähendaks. Muinsuskaitse ülesandeks on tagada mälestiseks tunnistatud objekti väärtuste säilimine, teed selleks võivad olla väga erinevad. Selle kompromisside kunsti lähtepositsiooniks peaks olema arusaam, et hoone säilib vaid kasutuses olles. Kuidas üks või teine otsus seda soosib või takistab, on juba objekti spetsiifikast kinni.  Turisti poe kasutamine ööklubina näib ruumi eripära arvestades vägagi nutikas ka kultuurimälestise kontekstis.
 
Kuidas edasi?

Et Turisti poe juhtum on saanud oluliseks pretsedendiks, on edasiste sammude mõju tuntav kogu kultuuripärandi kaitses. Käsitledes konkreetset juhtumit näib võimalikke lahendusteid olevat kolm:
Juhtumi juriidiline analüüs ja uue haldusakti koostamine. Vastavalt haldusmenetluse seadusele põhjaliku ja kaalutletud põhjendusega .

 Hoone säilitamise reguleerimine detailplaneeringu käigus vastavalt planeerimisseadusele, nagu soovis ka omanik. Senine planeerimispraktika ei anna aga alust sellesse väljavaatesse just liiga optimistlikult suhtuda.

Ei tehta midagi – edasise muinsuskaitselise tegevuse seisukohalt selgelt kõige probleemsem variant, mille realiseerimine tähendaks valdkonnale hulgaliselt lisatööd ja närvikulu, mis ilmselt mälestiste säilimisele kuidagi kaasa ei aita. Juba praegu üritavad usinamad omanikud käesolevale pretsedendile viidates erisusi taotleda.

Et õppetunnid on õppimiseks, on see hea põhjus analüüsida ka muinsuskaitse toimimist laiemalt. Eespool toodud argument haldusakti nappidest põhjendustest toob ehk ka muinsuskaitsesse selgelt lahti seletatud, kaalutletud ja argumenteeritud otsused.  Kasutades neid nii hoonete kaitse alla võtmisel kui restaureerimistegevuses, aitaksid need seda valdkonda muuta arusaadavamaks ka ühiskonnas laiemalt.

Mida läbipaistmatum on süsteem, seda ebausaldusväärsem see inimestele tundub. Aga umbusk ja usaldamatus ei aita päris kindlasti meie arhitektuuripärandil säilida. Kultuuripärandi hoidmine ei saa olla vaid kitsa spetsialistide ringi ülesanne, see peab toimuma ühiskonna jaoks ja inimeste aktiivsel osalusel. Osana ühiskonnateadlikust hoiakust peaks olema see väärtustatud juba koolisüsteemis ja olema arusaadav ka inimestele väljaspool erialaseid ringkondi.