Neeme Korv: Eesti hing(eld)us

Neeme Korv Foto: Peeter Langovits

Meil kohe on asjad serva poole kreenis. Must või valge. Kõik või ei midagi. Valdkonnast sõltumata. Kui korraldatakse meeleavaldust, tuleb välja kümme inimest. («No kuulge, kes ikka kuhugi end tolaks tegema läheb?») Kui läheneb ühiskonda ühendav sündmus, on rahva mahutamiseks vaja lauluväljakut. («Kas sul on mõnda tuttava tuttavat, kelle kaudu sisse saaks?») Mõlemal juhul moodustab suurima üksuse virisejate koor, olgu sotsiaalvõrgustikuline või anonüümkommiline. Hingame sootsiumina ühes rütmis, ehkki enamjaolt on see pigem hingeldamine.

äisin eile hommikul Eesti–Iirimaa jalgpallimängule piletit ostmas. Vaatasin, kuidas tribüünid piletimüüja ekraanil sekunditega punaseks värvusid. Loomulikult andis sõnum «välja müüdud» tund hiljem ainest lugematuteks aruteludeks piletite hinna- ja müügipoliitika üle.

Kuid selmet siin jalkaliitu või spekulante hurjutada, teen hoopis üleskutse: tulge Lillekülla! Tulge koondise mängudele, kuhu tihti saab pileti lausa mängupäeval. Tulge, kuniks on see veel nii vabalt võimalik. Sest ka Eesti riigi hingamise rütm on ühel päeval ühtlane. Ja jalgpalli mõistes tähendab see, et rahvuskoondise vutilahinguid oma silmaga kaeda on privileeg.