Terava lahknevusena aastatagusest ajast vaevavad maailmamajandust praegu üha süvenev mure USA presidendi Donald Trumpi kaubandussõja, arenevate turgude hapruse, Euroopa majanduse aeglustumise ja muud riskide pärast. Võib julgesti väita, et vähese volatiilsuse ja sünkroonis globaalse kasvu aeg on selja taha jäänud, kirjutab USA majandusekspert Nouriel Roubini.
Milline näeb maailmamajanduse seisund välja aastatagusega võrreldes? 2017. aastal iseloomustas globaalmajandust sünkroonne kasv, kusjuures see kiirenes nii arenenud kui ka areneva majandusega riikides. Lisaks oli jõulisest kasvust hoolimata inflatsioon tagasihoidlik, kui isegi mitte languses ka sellistes riikides nagu Ameerika Ühendriigid, kus kauba- ja tööturu tingimused karmistusid.
Tugev kasv ühes allapoole ootusi jäänud inflatsiooniga võimaldas erakorralisel rahanduspoliitikal kesta edasi täiel rinnal, nagu juhtus eurotsoonis ja Jaapanis, või väga aeglaselt taanduda, nagu toimus USAs. Tugeva kasvu, napi inflatsiooni ja hõlpsasti kättesaadava krediidi kombinatsiooni tõttu oli turgude muutlikkus samuti väike. Kuna vähene oli ka riiklike võlakirjade tootlus, süvenesid investorite loomalikud instinktid, mis tõukasid kõrgele paljude riskivarade hinda.
USA ja muu maailma aktsiad tõid korralikku kasumit ning poliitilised ja geopoliitilised riskid olid samuti põhijoontes kontrolli all. Turg andis USA presidendile Donald Trumpile esimesel võimuaastal armuaega ning investorid rõõmustasid tema algatatud maksukärbete ja reegleid vähendava poliitika üle. Paljud kommentaatorid väitsid isegi, et «uue keskpärasuse» ja «sekulaarse seisaku» aastakümme annab viimaks teed püsivale jõulisele kasvule, nõndanimetatud Kuldkiharakese faasile.
Kui hüpata nüüd 2018. aastasse, on pilt tuntavalt teistsugune. Maailmamajanduses valitseb küll veel kerge tõus, aga kasv ei ole enam sünkroonis. Majanduskasv eurotsoonis, Ühendkuningriigis, Jaapanis ning mitmes hapras areneva majandusega riigis aeglustub. USA ja Hiina majandus küll veel kasvavad, kuid esimest tõukab veel tagant ainult jätkusuutmatu fiskaalstiimul.
Hullemaks muudab olukorra asjaolu, et märkimisväärset osa ülemaailmsest kasvust, mille taga seisab nõndanimetatud Himeerika (Hiina pluss Ameerika [ingliskeelne väljend Chimerica viitab lisaks koletislikule kimäärile. – Tlk.]), on hakanud ohustama ägenev kaubandussõda. Trumpi administratsioon on kehtestanud imporditollid terasele, alumiiniumile ja tervele reale Hiina kaupadele (kusjuures see on alles algus) ning kaalub lisatolle Euroopa ja muu maailma autodele. Kõneluste taasalustamine NAFTA üle on toppama jäänud. Kokkuvõttes süveneb üleüldise kaubandussõja oht.
Et USA majandust iseloomustab praegu peaaegu täielik tööhõive, õhutab fiskaalsete stiimulite poliitika ühes nafta- ja toormehinna kasvuga tagant kodumaist inflatsiooni. Seepärast tuleb föderaalreservil tõsta intressimäära oodatust kiiremini ning ühtlasi bilanssi vähendada. Erinevalt 2017. aastast nüüd aga USA dollar tugevneb, mis toob kaasa veel suurema kaubandusdefitsiidi ja veel protektsionistlikuma poliitika, kui Trump endale kindlaks jäädes süüdistab kõiges teisi riike.
Samal ajal on suurema inflatsiooni väljavaade pannud isegi Euroopa Keskpanga kaaluma erakorralise rahanduspoliitika järkjärgulist lõpetamist, mis annab mõista, et globaalsel tasandil ei ole rahapoliitika enam nii leebe. Tugeva dollari, suurema intressimäära ja vähema likviidsuse kombinatsioon ei tõota midagi head ka arenevatele turgudele.
Samal ajal kui finantstingimused karmistuvad ja muutlikkus suureneb, kahandab aeglasem kasv, suurem inflatsioon ja rangem rahapoliitika ühtlasi investorite innukust. Ettevõtete headest majandustulemustest – mida tõukasid tagant USA maksukärped – hoolimata on USA ja muu maailma aktsiaturud viimastel kuudel eri suunas triivinud. Veebruarist alates on aktsiaturud peljanud inflatsiooni kasvu, imporditolle ja suurte tehnoloogiafirmade tagasilööke. Samuti on süvenenud mure mitme areneva turu, näiteks Türgi, Argentiina, Brasiilia ja Mehhiko, ning ohu pärast, mida kujutavad endast Itaalia ja teiste Euroopa riikide populistlikud valitsused.
Oht peitub nüüd selles, et majanduse ja turu vahel tekib spiraalselt aina süvenev negatiivne tagasiside. Mõne majanduse aeglustumine võib kaasa tuua veel karmimad finantstingimused aktsia- ja rahaturul, mis omakorda piirab kasvu.
2010. aastast peale on majanduse aeglustumised, riskivähendamise episoodid ja turukorrektsioonid süvendanud nõndanimetatud stagdeflatsiooni (aeglane kasv ja madal inflatsioon) ohtu, kuid suuremad keskpangad on kasvu- ja inflatsioonilanguse tingimustes erakorralise rahapoliitikaga appi tulnud. Nüüd on aga esimest korda kümne aasta vältel suurim oht stagflatsioon (aeglane kasv ja kiire inflatsioon). Sellega kaasnevate ohtude hulka kuuluvad negatiivse tarne šokk, mida võib põhjustada kaubandussõda, kõrgem naftahind, mille taga seisavad poliitilistel kaalutlustel kehtestatud tarnepiirangud, ning USA inflatsiooni õhutav sisepoliitika.
Erinevalt 2015. ja 2016. aastast, mil riskivabad (risk-off) perioodid kestsid kõigest paar kuud, on investorid sel aastal olnud riskivabas režiimis juba veebruarist peale ning turud seisavad seniajani paigal või suunduvad allapoole. Seekord on aga föderaalreserv ja teised keskpangad alustanud või jätkanud rahapoliitika karmistamist ja kuna inflatsioon kerkib, ei ole turu päästmist kuskilt oodata.
Teine 2018. aasta suur erinevus seisneb selles, et Trumpi poliitika põhjustab üha suuremat ebakindlust. Lisaks kaubandussõja alustamisele õõnestab Trump samuti aktiivselt maailma majanduslikku ja geostrateegilist korraldust, mille USA ise Teise maailmasõja järel lõi.
Veel olulisem on see, et kui Trumpi administratsiooni mõõdukat kasvu soodustanud poliitilised sammud on juba astutud ja mõju avaldanud, siis poliitiliste sammude mõju, mis võivad kasvu takistada, ei ole veel täiel määral avalduma hakanudki. Trumpi eelistatud fiskaal- ja kaubanduspoliitika tõrjub välja erainvesteeringud, vähendab välisriikide otseinvesteeringuid USAs ja toob kaasa suurema välisdefitsiidi. Trumpi drakooniline suhtumine sisserändu vähendab tööjõu pakkumist, mida vananev ühiskond hädasti vajab. Tema keskkonnapoliitika tõttu on USA-l raskem konkureerida tuleviku rohemajanduse tingimustes. Erasektori lakkamatu hirmutamine aga tekitab ettevõtetes kõhklusi kedagi USAs palgata või siia investeerida.
Ajapikku taandub USA kasvu soodustav poliitika kasvu kahandava poliitika ees. Isegi kui USA majanduskasv peaks veel järgmiselgi aastal oodatust suurem olema, hääbub fiskaalstiimuli mõju 2019. aasta teiseks pooleks ning föderaalreserv heidab üle parda pikaajalise tasakaalupoliitika, üritades inflatsiooni kontrolli alla saada. Nii muutub pehme maandumise saavutamine veel raskemaks. Selleks ajaks on protektsionismi süvenemise tõttu niigi tormlevad globaalsed turud muutunud arvatavasti veel vähem ettearvatavaks eelkõige väga tõsise ohu tõttu, et 2020. aastal kasv takerdub või algab isegi langus. Vähese muutlikkuse aeg on kindlalt selja taha jäänud ning tundub, et praegune riskivaba periood kestab veel pikalt.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Nouriel Roubini on New Yorgi ülikooli Sterni ärikooli majandusprofessor ja konsultatsioonifirma Roubini Macro Associates tegevdirektor. Varem on ta olnud Clintoni administratsiooni ajal Valge Maja majandusnõunike nõukogu rahvusvahelise majanduse vanemökonomist ning töötanud Rahvusvahelises Valuutafondis, USA föderaalreservis ja Maailmapangas.
© Project Syndicate 1995–2018