Kaupo Meiel.

FOTO: Ants Liigus.


Minu arvates on õiguskantsler Indrek Tederi mõõdutundetu verbaalne peksmine seoses Pärnu naisterannaga üsna kohatu, ebaõiglane ja pealiskaudsetel argumentidel põhinev. Eriti puudutab see ohtralt internetikommentaarides ja sotsiaalmeedias kõlavaid arvamusavaldusi laadis  «kas tal targemat teha pole!?».


Kindlasti on Indrek Tederil targemat teha ja öelda ja ta seda teebki (vaadake näiteks tema kõnet riigikogus või aastaülevaadet tervikuna), aga ta menetleb väiksemaidki kaebusi, mille puhul kaebaja leiab, et tema põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi on rikutud.

Üks kodanik esitas kaebuse ja Teder andis sellele vastuse vastavalt talle seadusega pandud kohustusele ja põhiseadusest lähtudes, mida on tõesti õrnalt riivatud. Seadus ei saa kehtida vaid targal juhul, see kehtib samamoodi lollilgi juhul. Pärnu naisterand toimib aastakümneid tänu ühiskondlikule (kogukondlikule) kokkuleppele – ehk oleks paslik kasutada  «tavaõiguse» mõistet –, millest õiguskantsler ei saa lähtuda.

Lihtlabaselt väljendudes on tegu mõttetult suureks puhutud pseudoteemaga, mis on aga tõesti atraktiivne ja kogub klikke. Ma olen absoluutselt kindel, et naisterand jääb Pärnusse edasi samal mitteametlikul moel kui seni ning paljaid naisi minema peksma ei hakata.

Otsene keeld meestel sellesse rannaosasse siseneda puudub ja usutavasti suudab kohalik omavalitsus ilma liigsete emotsioonideta oma põhjenduse esitada ja Tederil pole põhjust ega kohustust selle teemaga edasi tegeleda.

Vastusena küsimusele, kas õiguskantsleril pole midagi targemat teha, küsiksin: kas oleks siis mõistlik olukord, et õiguskantsleri büroo hakkab kaebuste menetlemise üle otsustama subjektiivselt selle järgi, kas on tark kaebus või mitte?

Kui see läheb nii, kaugeneb Eesti üks põhiseaduslik institutsioon temale pandud kohustustest. Sellisel juhul ei pea õiguskantsler näiteks täna targaks ja oluliseks kaebust naisteranna kohta, homme selle kohta, mis puudutab omavalitsuse teatud kohustuste täitmata jätmist, sest see puudutab ainult ühte lolli ja haiget vanainimest. Ja edasi kuhu?

Mul pole põhjust olla eriline Tederi suuvooder või pooldaja, kuigi mulle tema viimane aastakõne riigikogus väga meeldis, kuid jätkuvalt võimendatav pealiskaudne suhtumine, argumenteerimata lahmimine ja, andke andeks, harilik rumalus, mille vallandumises, tunnistan, on meedia roll suur, hakkas mulle lihtsalt närvidele käima.