Juhtkiri: e-õpik – teistel on, ent tiigril pole

Foto: Urmas Nemvalts

Koolidirektorid soovivad õppekirjanduse reformi, saame lugeda tänasest Postimehest. Riik maksab, kirjastused kerivad hinda ja lapsed ägavad õpikukoorma all – viimast juhul, kui uue õppekava järgi tööd alustanud klassi jaoks on jõutud õpikud valmis trükkida.

Aasta tagasi (15.10.2010) kirjutas meediaõppejõud Tiit Hennoste Postimehe arvamusküljel pealkirja all  «Õpikurevolutsiooni manifest» järgmist: «Üks tont käib ringi mööda maailma – tahvelarvuti tont. Aina kirjutatakse iPadist. Ma olen isegi kirjutanud, et meedia tulevik oleneb tugevalt sellest, kuidas iPad läbi lööb. Paistab, et jää on hakanud liikuma. Teised firmad on turule toonud omad variandid.» Ta tegi ettepaneku vahetada Eesti koolides paberõpikud tahvelarvutite vastu. Seejärel avaldasime terve hulga eri autorite arutlusi samal teemal. Tiit Hennoste kirjutas mullu 2. detsembri Postimehes:

«Revolutsioon ei jõua kooli täna ega homme. Aga ta peab minu sügava veendumuse kohaselt algama täna. Eesti koolis on võetud vastu uus õppekava. Ja see tähendab uusi õpikuid. Nende kirjutamine võtab vähemalt paar-kolm aastat. Aga otsustada, kas me kirjutame nad paberile, arvutisse, lugerisse või tahvelarvutisse, tuleb nüüd.»

Maailmas ringi vaadates näeme, et suured kirjastused on hoogsalt hakanud avastama tahvelarvutite võimalusi – eeskujusid, nii häid kui halbu, on praegu juba rohkesti. Uute toodete (ja ka ärimudelite) esitlused ning tarbijate reaktsioonide katsetamine viitavad sellele, et  «läbimurre massidesse» ei pruugi olla kaugel ka Eesti ostujõudu arvestades.

Sellel taustal on kurb lugeda, et  Eesti õpikukirjastused ei pea e-õpikute väljaandmist võimalikuks kartuses, et siis ei saa nad õpikute ja töövihikute eest raha kätte.

Autoriõiguste ja tasumise probleem on e-teavikute puhul tõesti olemas, ent vaevalt saab seda pikemas perspektiivis lahendamatuks pidada. Sisutootjate surve nii tehnoloogiaarendusele kui ka vastava õiguskeskkonna kujundamisele on selleks maailmas lihtsalt liiga suur, et takistused võiksid püsima jääda. Pealekauba võiks ju küsida, kas õppevahendite kirjastamisel Eestis, kus avalik sektor tasub niikuinii enamiku kuludest, ei saa tõesti sõlmida kokkuleppeid, mis tagaks autoritele ja kirjastajatele tasu e-õpikute tegemise eest. Ikka ja jälle peab pärima, kas takistuseks on tõesti puuduvad tehnilised lahendused või hoopis initsiatiivitus.
Oleks tõesti kahju, kui meie e-tiigriks olemisest jääks lõpuks me oma unisuse tõttu järele vaid aegamööda kuhtuv kuvand.