Arko Olesk: ujuda pärivett

Arko Olesk Foto: Erakogu

Hiljuti sattus mulle kätte ülevaade uurimuse kohta, mis on muutunud psühholoogia valdkonnas klassikaliseks. Stanfordi ülikooli psühholoog Leon Festinger oli just asunud uurima seda, kuidas eelnevad uskumused mõjutavad uue informatsiooni käsitamist, kui juhus mängis talle kätte ideaalse võimaluse olla ühe äärmusliku juhtumi vahetuks tunnistajaks.

1954. aasta 21. detsembriks oli ennustatud järjekordset maailmalõppu. Üks väike Chicago ususekt uskus saavat sõnumeid maailmahävitusplaanidega tulnukatelt ja loomulikult olid just nemad äravalitud, kes pidid saama kosmoselaevaga ära päästetud. Innukamad müüsid maha kogu oma maise vara ja jäid pääsemist ootama. Festinger ja ta kaastöölised leidsid võimaluse olla koos sektiga hetkel, mil nende ennustused pidi täide minema.

Loomulikult mingit kosmoselaeva ei tulnud ja ka talvine pööripäev möödus vahejuhtumiteta. Kuidas reageerib sekt, huvitas Festingeri. Esialgne segadus asendus peatselt aktiivse mõtestamisega, sellise põhjenduse otsimisega, mis oleks kooskõlas nende seniste arusaamadega. Ennäe, «saabuski» sõnum tulnukatelt, et just nende veendumused olid päästnud Maa. Ja sektiliikmete usk sai varasemast veelgi tugevamaks.
Festinger uuris põhjalikult kognitiivset dissonantsi ehk seda, kuidas inimene üritab enese jaoks lepitada vastukäivaid tõiku. Ehk seda, mida on kirjeldanud ka eesti luuletaja Artur Alliksaar:

«Usub see, kes ei tea, mis on meelepett, et kergem on ujuda pärivett.»

Mida rohkem psühholoogiauuringuid lugeda, seda enam süveneb arvamus, et inimese meeled on petlikud ja veel kõige petlikum on seniste seisukohtade kinnituste ning põhjuse-tagajärje seoste loomise järele janunev aju.

Festingeri uurimus on üks neist, millega tutvumise järel on raske mitte näha selle ilminguid pea kõikjal. Püüd teatud seisukohti faktidega ümber lükata vaid tugevdab neid.

Ameerikas on selle abil analüüsitud polariseerumist poliitikas ja vastuolusid näiteks kliima soojenemise ja evolutsiooni õpetamise osas. Eks Eesti poliitikastki leiab igaüks endale sobivaid eelarvamusi kinnitava näite: kes vaatab nii Toompead, kes Toompealt alla. Muudest teemadest rääkimata, spordist kuni pendlimeesteni.

Ma ei taha kellegi peale näpuga näidata ega väita, nagu koosneks meie ühiskond leeridest, kus ühel poolel on tõde ja teisel vaimupimedus. Esile toodud inimmõtlemise omapära mõjutab kõiki, inimene on juba nõndaviisi evolutsiooni poolt kujundatud. Ainus viis, kuidas sellest üle saada, on olla oma psühholoogiast teadlikum. Siis muutuksid nii mõnedki avalikud diskussioonid tervemaks.