Juhtkiri: 48 liiklussurma, pilvedelt maa peale

Liiklusõnnetus Lääne-Virumaal. Foto: Kasper Mäe

Tänavust liiklusstatistikat ei õnnestu enam ka kõige positiivsema meelelaadiga optimistil kuigivõrd helgemaks rääkida. Mida kiiremini me masendavat olukorda ausalt tunnistame, seda enam on lootust, et leiame toimivaid lahendusi. Üht süüdlast siin ei ole. Me kõik oleme moel või teisel liiklejad, see tähendab, et üldpilti kujundame ja saame ka paremaks muuta üheskoos.

Kõigepealt võiksime unustada muinasjutu Eestist kui Euroopa ühest kõige turvalisema liiklusega riigist – selliseid juubeldusi kõlas veel aasta alguses meedias. Head nägu üritati teha isegi jaanuari lõpus, ehkki aasta esimene kuu andis tormihoiatuse, kui hukkunute arv kerkis kümne aasta tagusele tasemele. Kümnendi alguses oleme paraku kogu tänavuse hukkunute statistikaga. Eilse seisuga oli hukkunuid 48, sama palju kui mullu kogu aasta (!) jooksul.

Statistika põhjal illusioone luua on ränk viga. Inimkannatanuga liiklusõnnetuste ja viga saanute arvud on kogu selle kümnendi püsinud enam-vähem ühes suurusjärgus ehk 1300–1400 õnnetust ja 1700–1800 vigastatut aastas. Selle taustal võime öelda, et mullune erakordselt väike hukkunute arv oli lihtsalt vedamine, mida toetasid üldiselt paranenud teede olukord ja eelkõige arenenud autode aktiivsed ja passiivsed turvasüsteemid.

Poliitikud kipuvad rahvale korda minevatel teemadel (nagu liiklusohutus) sõna võttes viljelema populismi, näidates, et lahendus peitub ühes lihtsas meetmes. Liiklus sarnaneb aga ökosüsteemiga, mille mõjutamisel tuleb olla tähelepanelik, et mitte sattuda vihma käest räästa alla. Näiteks ühes liiklejate rühmas saavutatud edumeelne hoiak võib tuua kaasa negatiivsed muutused teistes hoiakutes.

Ehkki siseminister Andres Anvelt räägib Postimehe arvamusküljel pisut suurejooneliselt «uuest liikluspoliitikast», rõhutab ta siiski õigesti (ja viimase aja otsuste valguses isegi tavatult) analüüsi tähtsust. Vaid analüüs annab vastuse küsimusele «miks?».

Alustada tuleks üksikute raskete õnnetuste põhjalikumast analüüsist ning nende tulemuste avalikust esitusest. Kui me ei suuda parandada seda kommunikatsiooni, pole mõtet loota hoiakute muutumisele, mis on viimastel aastatel võibolla liiga toetunud Exceli-tabeli alusel kampaaniatele.

Analüüsi ja ennekõike avalikku arutelu vajab ka veapunktisüsteem, mida minister Anvelt lubab teemana «poliitiliselt tõstatada». Esmalt peame selgeks tegema, millest me räägime: Ühendkuningriigis, Taanis, Hollandis ja mujalgi kehtivad veapunktisüsteemid on täiesti erinevad. Muutus peab olema hästi põhjendatud ega tohi saada eesmärgiks omaette.

Niisamuti on mitu otsa nn mobiilsete kiiruskaamerate puhul. Liiklejat distsiplineerima mõeldud süsteem, mis tegelikkuses hakkab tööle automaatse maksukogujana, ei muuda hoiakuid soovitud suunas ega suurenda ka liiklusohutust.