Sigrid Kõiv: usk vasejuppi

Sigrid Kõiv Foto: Mihkel Maripuu

Ühel õhtul avastasin ehmatusega, et järgmisse päeva planeeritud töö oli ootamatult nihkunud varahommikusse. Töö nõudis eeltööd. Avasin interneti… aga see ei avanenud! Liivakell rippus mõtliku ilmega ekraanil, iroonilisel kombel kõneles lipsustatud härrasmees samal ajal televiisoris, kui võrratu see ikka on, et saad end igal ajal ja ükskõik kust internetti logida, kontorisse pole vaja tullagi.

Liivakell rippus veel natuke ning ekraanile tekkis rikkest teatav sõnum. Teleekraanil rääkisid samal ajal prantsuskeelsed pedagoogid võrguühenduse kasulikkusest nüüdisaegses haridussüsteemis. Helistasin teenusepakkuja kliendiliinile ja jäin ootejärjekorda muusikat kuulama. Televiisori lülitasin teisele kanalile.

NO-teatri etenduses «Three Kingdoms» ütleb Tambet Tuisu mängitud tegelane Eesti kohta, et tehnoloogia on siin nagu religioon. Tõepoolest – usk sellesse, et igasugune info on vaid kliki kaugusel, püsib vankumatuna isegi vaatamata sellele, et hinna madalal hoidmiseks on teenusepakkuja ühendanud seadme taha, mis on mõeldud sajale kasutajale, näiteks tuhat kasutajat.

Nii pole rike tegelikult midagi iseäralikku, see on vääramatu jõud, ebaõnn, mida ei saa vältida. See usk saabki vaid sügaval veendumusel tugineda, sest palvete täitumine sõltub jupikesest vaskkaablist otsaga trepikojas, mis on nii habras, et puruneb juba siis, kui ühenduskindluses veendumiseks klemmid veidi tugevamini kinni keerata.

Ent milline oleks alternatiiv? Minna raamatukokku ja muretseda endale aegsasti vajalikku taustainfot sisaldavaid materjale? Jah, see oleks alternatiiv. Ka mõned päevad varem taustainfo kogumisega alustamine oleks alternatiiv.

Aga siinkohal meenub mulle õppejõud, kes armastas oma tudengitele öelda, et inimene töötab alati minimaalse jõuga maksimaalse omakasu nimel. Kuldsed sõnad. Kuni teemaga tegelemise eesmärk ei peitu akadeemilistes sügavustes või kirglikus huvis, seni langeb valik mugavama lahenduse kasuks, antud juhul tähendab see viimasel minutil internetis kolamist.

Raamatukokku minek tööasjus pole keelatud. Ent nn kriitiline mass on see, mis tihti ära määrab, kuidas me oma käsutuses olevaid ressursse tarvitame. Aeg on samuti ressurss ja aja optimaalne kasutamine info kogumiseks on üks põhjus, miks valida võrk, mitte raamatukogu. See on lasteaiast tuttav põhjendus: «Teised teevad ka nii!»

Kuid kas oma elu sõltuvusse seadmine usust vasejupi kõikvõimsusesse on mõistlik? Massiivne digihaip võib jätta mulje, et on. Ent seistes sularahata kassasabas, kui kaardimaksed tõrguvad, hakkab usk vankuma.