Endine kaitseminister: traataed on mõttetu, vaja on korralikku õhutõrjet

Keskmaa õhutõrje jääb ootama uue valitsuse otsust. Norra armee keskmaa-õhutõrjesüsteem NASAMS. FOTO: Wikipedia Foto: Wikipedia

Idapiirile tara ehitamine on mõttetu raiskamine, vaja on korralikke relvasüsteeme kaitseväele, leiab endine kaitseminister Enn Tupp.

Meie julgeoleku vajaduste tõestamise võitlus ei ole veel võidetud, ja seda mitte ainult poliitiliste veendumuste, vaid mh ka meie endi sõjaliste võimelünkade tõttu, millele viitav bravuurikas murelikkus, erinevalt välismaa julgeolekukonverentsidel esitatust, ei väljendu kodumaal – sisepoliitlises väitluses.

Välismaal käiakse nõudlikult vastu rinda tagumas, aga kodumaal eelistatakse üsna alusetult riigikaitse eelisrahastatusele viidata.

«Kahest protsendist» on saanud riigikaitse arengut pärssiv loosung, veider fetiš, aga samas ka ettekääne sõjalise kaitse vajadusi eirata. Keegi ei räägi «kuuest protsendist», mis kulub haridusele, või siis «kahest protsendist», mida oleme mõnda aega kulutanud ka sisejulgeolekule.

Oleme harjunud sõjalisest kaitsest rääkima SKT-põhiselt, aga protsendi eest kaasaegset relva ei osta. Me valmistume kaitsma sama suurt maalappi kui Holland, aga erinevalt meie poolest miljardist eurost, kulutab Holland sõjalisele kaitsele üle kaheksa miljardi. Meie jaoks maksavad kõrgtehnoloogilised relvad ja laskemoon sama palju kui Hollandil, ehk isegi veidi rohkem, sest meie ostetavad kogused pole võrreldavad.

Oleme Balti tandri kaitsmiseks teinud liiga vähe ja käitume nagu entusiastlikud ohvrid.

Vaatamata meie tublidusele kaitseväe arendamisel on otsustav (Schopenhauerilt sõna laenates) «usuhüpe», mis aitaks lääneliitlasi nii mentaalselt kui (sõjalise konflikti puhkedes) füüsiliselt Läänemere idakaldale, riigikaitses tegemata.

Ma ei saa kuidagi vaidlustada kaitseväe arendamise senist loogikat – välja on arendatud võitlusvõimeline ja lahinguvalmis baas, millega riiki kaitsta. Järgmine loogiline samm on pakkuda meie enda ja liitlaste vägedele, keda kriisi korral appi kutsume, liikumisvabadust, mida suudame tagada ainult püsivalt siin baseeruva õhukaitsega. Korraliku õhukaitsesüsteemi hankimisel on lisaks lokaalsele ka regionaalne mõju, see otsus tasakaalustaks meie tõenäolise vastase kõige ilmsemat tugevust – masendavat ülekaalu õhus.

Nagu 21. juuli Postimehest selgub, ei kuluks keskmaa õhutõrjesüsteemi hankimisele rohkem raha, kui on planeeritud traataia rajamiseks. Õhutõrjesüsteemi ülalpidamiskulud on aga aia hooldamise kuludest mitu korda väiksemadki.

Olemata kursis peenemate detailidega, näib, et ühe jõuametkonna taktikalisele apsakale on pandud strateegilise mõjuga hinnasilt, ja seda oludes, kus politseinike ja piirivalvurite palgatõusuks pole aastate vältel raha leitud.

Teod ja raha loevad rohkem kui Twitteri-säutsud. Donald Trumpi Ameerika näib Balti riikide kaitsesse uskuvat rohkem kui me ise, Trump investeerib kümneid miljoneid dollareid ainuüksi Ämari õhuväebaasi. Eesti enda kahe protsendi lubadusest aga on saanud pehme jahe padi, mida me poliitikud käivad välismaal konverentsidel jahutamas ja kuhu on hea suveõhtu hämaruses oma muremõtteis pea suruda lootuses, et ehk hommik on õhtust kui mitte targem, siis lihtsam.

Aeg on ärgata ja julgeolekut mõjutavad valikud rahulikult läbi mõelda!