Kiievi vang

Julia Tõmošenko Foto: A.Peegel

Julia Tõmošenkot olen ma elus näinud ühe korra, eemalt. See oli 26. detsembril 2004 Kiievis, mil toimus presidendivalimiste kolmas voor. Nn oranž revolutsioon oli haripunktis, kesklinnas valitses Eesti laulva revolutsiooni sarnane eufooria, reformimeelne presidendikandidaat Viktor Juštšenko kogus 52 protsenti häältest ja seljatas praeguse presidendi Viktor Janukovõtši.

Kui tulemus oli selge, kogunesid oranžimeelsed noored «Maidanile» lippe lehvitama ja ühes värske presidendiga astus üles ka tema vankumatu toetaja, «revolutsiooni printsess» Julia Tõmošenko – oma blondi palmikuga ka üle rahvasumma eksimatult äratuntav.

Sellest on nüüd ligi seitse aastat möödas ja olukord Ukrainas tundmatuseni muutunud. Nüüd on president juba Janukovõtš. Tõmošenko ei esine enam kesklinnas rahvale, vaid istub türmis.

Teisipäeval mõistis kohus talle seitse aastat selle eest, et naine ületanud Juštšenko ajal peaministriks olles volitusi ja sõlmis Moskvas gaasilepingu, mis pani Ukraina ettevõtted Gazpromile hingehinda maksma. Vastuseks kohtuotsusele langesid Kiievi praegused võimud protestide ja kriitika sihtmärgiks – ja seda mitte ainult Euroopa Liidu ja USA poolt, vaid oma hämmeldust väljendas ka Vene välisministeerium.

Selle üle ei tasu imestada. Otsus puudutab kehtivaid Vene-Ukraina lepinguid. Nende alusel maksab Ukraina ka praegu gaasi eest. Venelased on huvitatud nende lepingute jätkumisest, ehkki Ukraina on korduvalt taotlenud hinna ülevaatamist.

Lääne-Euroopast vaadatuna on Tõmošenkole kahtlemata hullult liiga tehtud. Seitse aastat vanglat ja hiigelsuur kahjuhüvitis sellise vaidlusküsimuse korral on otsus, mida ükski lääne poliitik oma karjääri jooksul kogema ei peaks.

Kõmulise protsessi kulg ei vastanud ilmselgelt läänelikule arusaamale õigusemõistmisest, ning kuidas saanukski vastata, kui Ukrainas korraldatakse siiamaani kriminaalprotsesse aastakümneid vanade Nõukogude koodeksite järgi.

Teine asi on see, et Tõmošenko enda karjäär on kulgenud üpris vastuoluliselt. Tegemist ei ole mingi eeskujuliku, plekitu ingliga, vaid segastel aegadel rikastunud ärinaisega, kelle mõjuhoobadest ja varast rahval kuigi selget pilti ei ole.

Tõmošenko juhtimisotsuseid saab kritiseerida mitmeti ja süüdistusi on talle aja jooksul palju selga sadanud. Sümptomaatiline on see, et ka endine kaasvõitleja, ekspresident Viktor Juštšenko esines kohtus süüaluse kahjuks.

Nn oranži valitsuse ajal ei kadunud korruptsioon Ukrainas kusagile ja paljud reformid – sealhulgas justiitssüsteemi reform – toppasid paigal. Seevastu varem täiesti venemeelseks peetud Janukovõtš pole teinud vene keelt teiseks riigikeeleks ja üritab Ukrainat iga hinna eest eurointegratsiooni vankri peale saada.

Seega, nii Tõmošenko protsessis kui Ukraina üldisemas seisus esineb hulk pooltoone ja halle alasid, näha kõiges üksnes mustvalget hea-paha võitlust on kindlasti liiga lihtsustatud pilt.

Kokkuvõttes aga on Tõmošenko praegune seis Ukrainale üpris kahjulik. Need, kelle meelest see suur, aga küllaltki vaese rahvaga maa pole Euroopasse oodatud, said otsusest endale argumente juurde.

Ukraina juhte tabas ootamatult kriitikalaviin kõigist torudest ja nüüd tuleb see umbsõlm kuidagi lahti harutada. Vastasel korral saab Ukraina endale oma Hodorkovski juhtumi, mis okastraadihaavana pidevalt veritseb. Võimalik, et võtmeks on riigi parlament, kes saab teha Tõmošenkole süükspandavast teost kriminaalkuriteo asemel haldusõiguserikkumise. Kuid samas on susisemas juba uus Tõmošenko-vastane kohtuasi.

Soovi korral võib kohtuasjas leida paralleele ka Eestiga. Näiteks Ukraina välisminister Kostjantõn Grõštšenko tõi Postimehele kohtuotsust põhjendades paralleeli looga, kus mõisteti altkäemaksu eest süüdi Ukraina keskkonnaministri asetäitja. Ilmselgelt ei olnud tegu juhusliku näitega, vaid meeldetuletusega Eesti publikule, et ka siin on üks endine keskkonnaminister kohtus süüdi mõistetud.

Teine võimalik paralleel – 1994. aastal sõitis Moskvasse lepinguid sõlmima president Lennart Meri. Tema naastes kihas kogu Eesti meedia ja poliitikaeliit küsimustest, et millised olid Meri volitused neid lepinguid sõlmida. Erinevalt Ukrainast jäi siin arutelu aga puhtalt poliitilisele pinnale.