/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2011/10/13/791710t1h5075.jpg)
Ametiühingud vajavad uut enesemääratlemist
Juhtkiri: kelle nimel?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jutt on alati rääkija nägu. Nii kannab ka arvamus, nagu oleks Eesti ametiühingud ajaloo sügavaimas kriisis, ametiühingute keskliidu uueks juhiks pürgiva Peep Petersoni eesmärki tõmmata ise ülle praeguse liidri Harri Taliga ametisümboliks saanud kollane vest.
Kuid väike annus tõde on selles jutus siiski ja võimuvahetuse võimalusel on üks väga hea joon: see on aeg, mis suunab organisatsiooni juhte ja diskussiooni läbi ka avalikkust selle organisatsiooni eesmärke ja identiteeti analüüsima. Ja vajadusel ümber hindama.
Et see aga toimuda saaks, ei tohi karta küsida raskeid küsimusi, sest ainult nendele vastuseid otsides on võimalik end uuesti määratleda. Kõige valusam küsimus Eesti ametiühingute puhul on liikmete arv. Kas 30 000 inimest ehk kõigest umbes viis protsenti töötajatest on ikka piisav, et rääkida kõigi töötajate nimel?
Kas ei ole ametiühingud ehk oma aega ära elanud, võib-olla vajatakse tõsisemat muutust kui pelgalt esimehevalimised? Mujal Euroopas toimuvaid väljaastumisi vaadates kinnistub mulje Eesti ametiühingute armetusest veelgi.
Kuid siinkohal tasub meenutada majandusteadlase Epp Kallaste nendingut 1. mai puhul kirja pandud ja Postimehe AKs ilmunud arvamusloos, et ametiühingute liikmesus üle maailma näitab languse märke.
Selle põhjus on hoopis laiem – nimelt see, et riik ja ettevõtted on aja jooksul võtnud üle suure osa ametiühingute välja võideldud hüvede pakkumisest ja teevad seda ka ilma töötajate survevahendita.
Kuid samas on mujal töötajate esindatusega hoopis teine pilt. Eesti viieprotsendise esindatuse kõrvale on Soomel pakkuda 74-protsendine, Rootsil 71-protsendine esindatus.
Selliste näitajate juures ei tähenda väike liikmeskonna kahanemine suurt midagi, Eestis aga tähendaks liikmeskonna jätkuv vähenemine seda, et ametiühingust võivad alles jääda vaid ametnikud. Mitme protsendini peaks liikmesus kahanema, et ametiühing ikka võib veel kanda ametiühingu nime?
Jah, muidugi kannab ametiühing meie jaoks meie mineviku tõttu teist tähendusevarjundit kui Soomes või Rootsis. Kuid kas 20 aastat ei oleks pidanud olema piisav aeg, et seda aktsenti muuta? Läti oma 15-protsendise esindatusega peaks andma põhjust küsida veel kord, mis Eestis ametiühingutega õigupoolest juhtunud on.
Selge on, et maine vajab puhastamist, liikmeskond suurendamist, streigivõimekus parandamist. Probleeme eitades ja raskeid küsimusi küsimata selleni ei jõua. Olukord on vilets, kuid selle aus tunnistamine väärib juba tunnustust. Me oleme siin, mitte kusagil mujal, ja siin on võimalus küsida, mis saab edasi.