Usuteaduse professor Anne Kull kirjutab, et see, milline peab olema üks õige kristlane, on alati ägedaid vaidlusi põhjustanud. Ent millal saab traditsioonist traditsiooni reetmine? Elu ja religioossed kogemused on kaugelt keerulisemad mis tahes manifestist.

Nagu paljusid teisigi ühiskondi ja kirikuid neis, on Eestitki juba mõnda aega räsinud fundamentalismide variatsioonid, kes näevad oma vaenlastena kord naisi, kord geisid, kord ülemaailmset demokraatlikku vandenõu või Euroopa Liitu.

Mõnel juhul on vaenlaseks teadus, teistel juhtudel aitavad pseudoteadused või teaduslik stiil usku seletada. «Erinevus rikastab» on saanud sõimusõnaks, nagu on sõimusõnaks feminism, mis tekitab lausa õudust.

Vastaspool omakorda reageerib märksõnadele hämmeldunult ning analüütiline vaidlus osapoolte vahel on raskesti saavutatav. Hirmud ja mured on selleks liiga suured.

Püüdes mõnda neist hirmudest tutvustada, ei kasuta ma suurest pruukimisest väsinud termineid nagu «fundamentalism» ja «liberalism». Selle asemel kõnelen nostalgikutest ja romantikutest ning neid ühendavast murest – tulevikust, erinevusest ja muutusest.

Kultuurierinevuste ja religioossete eriarvamuste olemasolu jaatajad – nimetagem neid romantikuteks – on tugevamal positsioonil selles mõttes, et erinevused on silmaga nähtavad ja kõrvaga kuuldavad. Pole vaja olla teadlane mõistmaks, et üheainsa koguduse või sõpruskonna sees on ruumi paljudele erinevustele ja mõned neist on väga olulised.

Vähe sellest – igaüks, kes on veidigi aega veetnud enese üle reflekteerides, teab, et meie hinnangud ja otsustused muutuvad ajas. See, mis on elutähtis 15-aastasele, võib tunduda ebaolulisena 50-aastasele.

Romantikule teeb rõõmu piibellik ootus uuest taevast ja uuest maast, kus elab õigus. Romantik usub, et Jumal ja inimesed kui imago dei on lõputult loovad ja et inimeste loovus on Jumala tahe. Romantiku vastandit võiks nimetada nostalgikuks.

Nostalgikud ei ole ilmtingimata loovuse vastu (kuigi sageli on), aga on protsesside vastu, mille läbi uudsus ilmsiks saab. Staatilise nägemusega kaasneb seoste eitamine eri eluvaldkondade vahel. Näiteks et teadus ja tehnoloogia on alati mõjutanud ka teoloogilisi tõlgendusi ja uus teadmine loodusest, ka inimkehast, viib uue teadmiseni Jumala loomistööst.

Nostalgikud kõnelevad kaasajast ainult selleks, et seda hukka mõista. Romantikud ja nostalgikud on eri arvamusel teadmiste piiride ja võimaluste suhtes. Nostalgikud võrdlevad tänapäeva tegelikkust fantaasiaga mingist eelmisest ajastust, näevad olevikus katastroofi ja vihkavad avatud tulevikku.

Romantikut huvitab, milline on Jumal, kes ei ütle meile ette, kuidas tõlgendada uusi olukordasid, ja tahab, et me ise selgusele jõuaksime.

Nostalgikud on valmis kasutama võimu ja jõudu, et vähendada valikuvõimalusi, sest nad ei usalda loovust, eksperimente, vigadest õppimist, tagasisidet ning eelistavad tehnokraatlikke keelan-käsin-lahendusi.

See, kuidas kehastuda autentselt kristlaseks oma ajas, on alati olnud ägeda vaidluse objekt. Näiteks et kristlik identiteet on alati sama ega muutu kunagi. Kui sellest väitest lähtuda, viib igasugune muutus «peavoolust» välja. Nostalgik ei esita hermeneutilisi küsimusi. Tema arvates on vaja seista kangelaslikult vaid traditsiooni puhtuse eest, kusjuures puhtuse defineerib ta loomulikult ise.

Romantik erinevuse jaatajana teab, et kristlik usk on olulisel määral ajas muutunud, ja möönab, et meie teadmine uskumise eri viisidest on alati poolik. Absoluutse teadmise väitmine on intellektuaalselt, emotsionaalselt ja religioonilooliselt vale.

Meie teadmine sisaldab meie grupikogemust ja kasvatust-koolitust, elimineerib mõningaid vaateid ja eirab teisi. Teadmine, väärtus, kultuur, religioon on poliitilised ja oma ajaga seotud ning sellisena tuleb neid kohelda. Ükskõik kui palju luterlane ka piiblit ei loeks, ta ei loe sealt välja Peetruse ülimuslikkust ja paavstliku tooli rajamist.

Katoliiklase jaoks on see must valgel kirjas faktina, millest pole võimalik mööda vaadata.

Kultuur, religioon ja teoloogilised uurimistööd ei ole neutraalsed protsessid, teoloogilisi või religioonialaseid küsimusi ei uurita vaakumis. Tähenduse leidmine ei käi mitte kirikus kui tsitadellis, vaid kunstnike, teadlaste ja teiste ühiskonnaliikmete seltskonnas.

Uue teadmise esitamine toob kaasa kas arutelu (heal juhul) või võitluse (teistel juhtudel). Kindel on vaid see, et õiguse ja õigluse nõudmine toob kaasa konflikti – seda teadis hästi ka Jeesus.

Kõige selgemalt ongi viimastel aastakümnetel erinevus esile tulnud mitmesugustes võitlustes võrdsete õiguste eest. Kuigi need võitlused said alguse liberaalsest usust, et inimesed väärivad võrdset kohtlemist, on mõnedki neist liikumistest avastanud pigem erinevuse kui liberaalse individualismi oma grupi alustalana.

Nii võivad romantikud oma teelt kõrvale kalduda, kui hakkavad erinevust väärtustama erinevuse enese pärast, kui erinevus muutub essentsialistlikuks kategooriaks.

Lihtsus, tõsikindlus ja konsensus – monokultuursed tunnused – on äkitselt tule all igast suunast. Tahetakse või mitte, aga erinevusi tuleb tunnistada, kaalul on identiteet ja võitlus käib just identiteedi nimel. Iidsuse, traditsiooni, eheduse ja ortodoksia väidetel on kaalu ja need mobiliseerivad paljusid, kui jutt on kultuurist või religioonist.

Kas peaksid religiooniantropoloogid ja teoloogid ühinema antiromantikutega, keda mina nimetan siin nostalgikuteks? Arvan, et siiski mitte. Kuigi ma ei saa alati pooldada erinevusele rõhuvaid romantikuid, on nostalgikute mured ülearused ja liialdatud.

Näiteks on erinevuse eitaja üheks tunnuseks kujutelm, et ühiskond või kirik või mingi kiriklik traditsioon on ühtne läbi aja ja läbi erinevate sotsiaalsete formatsioonide. Ühise kultuuri saavutamise ideaal on fiktsioon, täiuslik integratsioon on selle programm.

Lähemal vaatlusel osutub aga pluralism standardolukorraks peaaegu kõikjal (ka piibellikel aegadel ja esimestes kogudustes). Nostalgik lähtub fiktsioonist (teadlikult või alateadlikult), et kristlus või Euroopa või lääs on üks monoliitne kultuur.

Ent nostalgikudki ei kõnele ühel häälel ja ühest asjast igal pool ja igas ajas. Romantik teeb sama vea: tõstes esile teisi kultuure, teisi elu- või tõlgendusviise, peab ta läänt või kristluse mingit väljendusvormi monoliidiks.

Nostalgiku suureks hirmuks on fragmenteerumine ja see hirm on mõnevõrra õigustatud. Aga see ei õigusta paljususe eitamist: ükski kirik pole kokku varisenud, kui on pidanud tunnistama oma ajaloolisi vigu, ükski kultuur pole lagunenud, kui on tunnistanud oma mõjutatust islamist, Nõukogude võimust, judaismist  või millestki muust.

Muretsemiseks on küll põhjust, sest kaalul on alati avatud tulevik ja selle määratlemine, aga mure aluseks on pettekujutelm, et mingi grupi väärtused ja ideed ei ole ainult selle grupi väärtused, vaid et need on üldinimlikud, rahvuslikud või rahvusülesed. Teadmised, väärtused või uskumused, mida mõnes kohas või ajas tunnustatakse, ei võrdu automaatselt teadmise ja väärtusega universaalses mõttes.

Tegelikult on probleemiks ajaloolise võimupositsiooni kahtluse alla panemine uustulnukate ja uute tõlgenduste poolt. Teisest küljest võiks öelda, et nostalgikud kinnitavad liberalismi peamist väidet: kultuurid on konstrueeritud, saavutatud läbirääkimiste ja võitluste abil.

Nostalgikuid häirib, et vaidlus on taas avatud just siis, kui nad olid harjunud oma positsiooni pidama vaidlus­üleseks ja igaveseks. Kui nostalgikud kurdavad küsimuste politiseerimise üle, siis nad ei saa aru, et poliitika on tõlgenduse sees. Jeesuski kuulutas Jumala riiki (mis on poliitikast pärit mõiste).

Lõpuks kardetakse, et erinevuste tunnistamine toob kaasa eetilise või epistemoloogilise nihilismi. Maailmas või ühiskonnas, mis on tulvil kultuurilisi ja religioosseid erinevusi, on eba­aus, isegi ohtlik neid eirata, seda ka siis, kui tagajärjed on ettearvamatud või ettenägematud.

Pluralism on korrosiivne – aga mitte väärtuste suhtes, vaid tõsikindluse, süütuse ja ülbuse suhtes. Nostalgikute valu on talumatult suur ja selle põhjuseks on süütuse kaotamine, avastus, et mina ja minu grupp ei ole sünonüümne kõige sellega, mis on hea ja õilis ja väärtuslik.

Seda võidakse kogeda kultuurišokina ja see võib viia kultuurilise protektsionismi (religioonis traditsionalismi) suunas. Pole ime, et nostalgikud on mures, romantikud vihased ja kõik ülejäänud väsinud sekeldustest.

Nostalgik hindab ohtusid ja romantikute kavatsusi üle. Nii nostalgiku kui romantiku mured on inimlikult arusaadavad. Aga argpükslik oleks võimalikest ohtudest mööda vaadata.

Nostalgia võib polariseerida kirikuid ja ühiskondi, nii et ratsionaalne eriarvamuste kooselu muutub keeruliseks. Romantikute loosungite nimel võidakse esitada kahtlaseid väiteid ja nõrku uurimistöid (nagu ka iga arvamusgrupi poolt).

Ometigi on antiromantismi hülgamine vajalik: sest see nägemus ei tunnista, et tema enda uskumused ja tõed ja väärtused on uskumused ja tõed ühest perspektiivist, ühest kultuurisituatsioonist ning tegemist ei ole monoliitse paketiga, mida muutumatult igal pool ja kõigil aegadel on edasi antud ja usutud.

Ladina sõna «tradere», millest pärineb ka sõna «traditsiooni», on indikatiivne: «tradere» tähendab nii edasi andmist kui ka reetmist. Millal ja mis tingimustel saab traditsioonist traditsiooni reetmine? See on väga tõsine teoloogiline küsimus. Teiste perspektiivide eitamine ja ignoreerimine pole lühinägelik ja kahjulik mitte ainult kirikutele, vaid ühiskonnale tervikuna.

Iroonia on selles, et romantik ja nostalgik on mitmes mõttes sarnasemad, kui kumbki pool tahaks tunnistada. Mõlemad usuvad, et kristluses on ressursse tänase sekulaarse kultuuri probleemide lahendamiseks ja tuleviku kujundamiseks.

Romantik usub, et tulevik on avatud, teoloogilises keelepruugis «uus taevas ja uus maa», Jumala arm, millele ei saa tara ümber ehitada, on Jumala tõotus, millest ei taganeta.

Nostalgik usub, et tagasi pole vaja minna mitte Jeesuse juurde ega ka mitte piibellike tõotuste juurde, vaid hoopiski mingisse stereotüübina esitatud kultuurisituatsiooni, sinna, kus asjad olid veel paigas: võimuga kauplejad olid ühed ja samad, naised olid vait ja erinevused olid sordiini all.

Teoloogial ja religiooniantropoloogial on tööriistad metakriitika esitamiseks nii kirikule kui ka ühiskonnale, osutamaks, et nii religioossed kui ka sekulaarsed nostalgikud ja romantikud väärtarvitavad religiooni ja/või kultuuri mõistet ning ülehindavad selle kõikeravivat rolli.

Teoloogia ja religiooniantropoloogia võivad kritiseerida põhjendamatuid väiteid või tõlgendusi, meenutamaks mõlemale poolele, et religioossed kogemused ja elud on keerulisemad ning ükski kultuur ega religioon ei ole puhas, ilma mõjutusteta teistest.

Seetõttu võiks teoloogia olla ettevaatlik romantikute ideedega, aga samas peab ta resoluutselt tagasi lükkama nostalgikute virvatulede peibutuse.

Teoloogia ja religiooniantropoloogia jaoks ei käi võitlus romantikute ja nostalgikute vahel, vaid selle üle, kas religiooni ja/või kultuuri instrumentaliseeritakse ning kasutatakse vahendina oma eesmärkide saavutamiseks; ja võimaluse eest kriitiliselt eksegeesida nii religioonide kui kultuuride mitmesuguseid avaldumisvorme.

Artikli aluseks on autori ettekanne 7. oktoobril Tartu Ülikooli usuteaduskonna 20. aastapäeva seminaril «Tänapäeva Euroopa. Religioon?».

5 mõtet

•    Kultuurierinevuste ja religioossete eriarvamuste olemasolu jaatajad – romantikud – on tugevamal positsioonil selles mõttes, et erinevused on silmaga nähtavad ja kõrvaga kuuldavad.

•    Nostalgikud romantikute vastandina ei ole ilmtingimata loovuse vastu (kuigi sageli on), aga on protsesside vastu, mille läbi uudsus ilmsiks saab. Staatilise nägemusega kaasneb seoste eitamine eri eluvaldkondade vahel.

•    Romantikut huvitab, milline on Jumal, kes ei ütle meile ette, kuidas tõlgendada uusi olukordasid, ja tahab, et me ise selgusele jõuaksime.

•    Nostalgikud on valmis kasutama võimu ja jõudu, et vähendada valikuvõimalusi, sest nad ei usalda loovust, eksperimente, vigadest õppimist, tagasisidet, ja eelistavad tehnokraatlikke keelan-käsin-lahendusi.

•    Mõlemad usuvad, et kristluses on ressursse tänase sekulaarse kultuuri probleemide lahendamiseks ja tuleviku kujundamiseks. Romantik usub, et tulevik on avatud, Jumala arm, millele ei saa tara ümber ehitada, on Jumala tõotus, millest ei taganeta. Nostalgik usub, et tagasi pole vaja minna mitte piibellike tõotuste juurde, vaid mingisse stereotüübina esitatud kultuurisituatsiooni, kus asjad olid veel paigas: võimuga kauplejad olid ühed ja samad, naised olid vait ja erinevused olid sordiini all.